Üks häbi käib ringi mööda Eestimaad. See on asjaolu, et kellelgi on võimalik oma lapsed niimoodi hüljata, et nood ei saa ühelt vanemalt sentigi. Teise vanema, tegelikult siiski lapse kasuks võivad küll rääkida kõik paberid ning kohtuotsused, aga rahaks need sageli ei muutugi. Nüüd on justiitsministeerium tulnud välja ettepanekuga alandada elatisraha miinimumsummat seniselt 250 eurolt lapse kohta 84 euroni. Ehk kui enne lähtuti summa väljamõistmisel poolest miinimumpalgast, siis nüüd poolest elatusmiinimumist. Teisisõnu peaks lastest lahus elav vanem katma võrdses ulatuses summa, mida Eesti riigis ellujäämiseks hinnanguliselt vaja läheb.

Paindlikkus on hea, kuid sellest ei tohi saada kattevari kohustustest mööda hiilimiseks.

Tegelikult jääks 84 eurot erandlike juhtumite puhuks. Tavaolukorras hakkaks toimima elatiskalkulaator, mis võtab arvesse nii maksja kui ka laste elujärge. Kuid tõenäoliselt hakkavad välja mõistetud elatissummad paljudel juhtudel ikkagi vähenema.

Nii on kerge suhelda ettepanekusse kriitiliselt. Kas keegi tõesti kujutab ette, et alla kolme euro päevas on summa, mille eest saab lapsele tagada kvaliteetse toidu, riietest ning peavarjust rääkimata? Vaevalt.

Teisalt tuleb reaalsusega silmitsi seista. Väga jäik süsteem annab ka jäiku ja teinekord ebaõiglasi tulemusi. Võib juhtuda, et isal (valdavalt on elatisraha maksjaks meespool) tuleb kolme lapse eest enamik oma palgast ära maksta, aga samal ajal ootavad isa tuge juba lapsed teises perekonnas. Moraali lugeda oleks liiga lihtne, sest elu kipub oma mitmepalgelisuses lihtsaid lahendusi eirama. Ehkki laste huvid peavad mõistagi jääma esikohale, on arusaadav, et seadus peab olema selline, mida on võimalik täita.

Nõnda on paindlikuks muutmine üksnes hea. Ka 84 eurot on parem kui mitte midagi. Paraku võib karta, et need, kes praegu ei tasu midagi, ei hakka seda tegema ka leebemate tingimuste korral. Sestap tuleb igal juhul tagada, et kui lapsele on kohtuotsusega mingi rahasumma määratud, siis ta saab selle ka kätte.

Elatisraha piirmäära alandamisega paljudel puhkudel tehniliselt nii ka juhtub. Praegune riiklik elatisabi fond maksab kuni 100 eurot lapse kohta nende eest, kes ise sellest kõrvale hoiavad, ja nii tuleb täissumma otsekui automaatselt täis. Reformist ei tohiks saada vastutustundetute indulgents. Vanemate lahkuminekust niigi traumeeritud laps vajab pigem rohkem kui vähem tuge.