Head kaitseliitlased, head Eesti inimesed siin lauluväljakul ja kõigis kodudes!

Täna, siin lauluväljakul, Kaitseliidu korraldusel, näeme Eesti rahva kaitsetahet. Meie kõikide tahet, soovi ja valmisolekut. Mitte ainult ei näe, aga ka näitame. See paraad tõstab meie endi enesekindlust, sest me näeme ja näitame – vajadusel kaasame enda kaitsele kogu rahva. See paraad näitab meie liitlastele – eestlased on valmis vajadusel enda eest seisma. See paraad näitab meie vastastele – Eesti jõud ei piirdu elukutselt sõjameestega, ei piirdu ka väljaõpetatud reservväega. Eesti jõud on kogu rahva valmisolek enda eest seista ja raskustes üksteist toetada.

Meie enda jõud ja tahe on meie julgeoleku suurim tagatis. Me reageerime turvalisusega seotud kriisidele – näiteks selle kõrbelise suve metsatulekahjude korral – kogu rahvaga. Rahvas on väljas koos kutseliste päästjatega ja kutselised päästjad teavad, kuidas koos vabatahtlikega toimida.

Õnnetusi juhtub ikka. Neid pole võimalik täielikult ära hoida. Kahjuks tuleb tunnistada, et eks need tulekahjudki alga meie endi tegudest. On veel palju tööd, et igaüks tajuks oma ennetavat vastutust käituda nii, et vähemalt välditavaid õnnetusi ei juhtuks. Selles töös on päästjad samuti koos vabatahtlikega. Aitäh kõigile päästevaldkonna vabatahtlikele, kelle hulgas on alati ka palju kaitseliitlasi. Ei ole halba ilma heata – iga ühiselt lahendatud sündmus näitab veelkord, et oleksime koos ja tegutseksime ka tõsise, julgeolekuga seotud kriisi puhul. Just see valmisolek on parim ennetustöö, mida saame teha – rahvas, kes kogu hingest tahab ennast kaitsta, ongi kaitstud. See, et meil on valmisolek, oskused, teadmised ja varustus, saab väärtuseks ikkagi läbi rahva tahte.

Head eestimaalased!

Me elame paradokside maailmas. Eesti on täna paremini kaitstud kui kunagi varem. Oleme sihikindlalt arendanud oma iseseisvat kaitsevõimet ning samal ajal loonud tugevad liitlassuhted meiega samu väärtusi jagavate sõpradega.

Teisalt on maailm meie ümber rahutu ja tekitab tunde, et julgeolek on muutunud hapramaks. Ukrainas ja Lähis-Idas käib sõda, inimesed hukkuvad või põgenevad. Ei ole kadunud püüdlused asendada rahvusvaheline õigus, väärtused ja riikide suveräänsus tugevama õigusega.

Iga nädal toob meieni uudiseid eriarvamustest meie endi – demokraatlike lääneriikide – leeris. Need eriarvamused ei ulatu tegelikult liitlassuhte juurteni – demokraatlike väärtusteni, rahvusvahelise õiguskeskkonnani.

Ent mõtlematu riid võib juuri siiski vigastada, kui kasvõi korraks unustada, et see juurestik on küll tugev, aga tarvitab siiski pidevat hoolt kõigi nende poolt, kellele need väärtused on olulised. Hooletust püüavad ära kasutada need, kellele me väärtused ei sobi, sest nad eelistaksid jõul põhinevat korda.

Keerulises maailmas on meil vaid üks kompass. Selle kompassi nõel orienteerib end universaalsete väärtuste magnetväljas. Need on vabadus, demokraatia, inimõigused ja õigusriik. Väikeriigina ei tohi me nendest põhimõtetest hälbida, isegi mitte ühel korral. Me ei tohi valida pooli üksikutes vaidlustes, vaid peame jääma kindlaks oma kompassile. Nii on meie otsused alati mõistetavad ka meie sõpradele, isegi oludes, kus nende enda kompass ühel või teisel põhjusel nende oma huvidest kallutatud on. Sest, tsiteerides Lennart Merit: „Kord reedetud põhimõte vallandab doominoefekti, mille peatamine kujuneb raskemaks ja ohvriterohkemaks kui põhimõtetele truuks jäämine“.

Lisaks aktiivsele tegevusele rahvusvahelistes organisatsioonides peame arendama ka kahepoolseid liitlassuhteid. Meiega on täna siin Briti, Taani, Poola, Läti, Leedu ja Ameerika Ühendriikide liitlassõdurid ning Soome ja Rootsi partnerid. Meil on Prantsusmaaga kahepoolne liitlassuhe nii siin Eestis kui ka kauges Aafrikas. Balti riikide õhuruumi on turvamas käinud pea kõikide NATO liitlaste lennukid. Euroopa Liit on suunamas tähelepanu liikmesriikide kaitsevõimele. Sel moel saame olla enesekindlad, et Eesti julgeolek ei sõltu vaid ühest inimesest, ühest riigist või ühest organisatsioonist. Teame, et meiega on kõik need, kelle kompass lähtub samast väärtuste väljast.

Head kaitseväelased ja kaitseliitlased!

Maailmas on alles jäänud vähe riike, kes suudavad korraga püssi alla kutsuda enam kui 1% oma elanikkonnast. Eesti suudab. Te näitasite seda meile ja maailmale maikuus, suurõppusel Siil. Siilil ei puudunud teatud sarnasus laulupidudega. Väljas oli võimas, 16 000-liikmeline ühendkoor ning kümned tuhanded pealtvaatajad olid teeveertel teile kaasa elamas. Suurt õppust pigem tervitati kui lihtsalt taluti. Suur tänu osalejatele ja Eesti rahvale mõistva suhtumise eest!

Seekordne Siil oli laiemal pinnal kui meie kaitsevägi. Kaasa mängisid ka sisejulgeolekuasutused. Üha paremini mõistame, et sõjaline riigikaitse – see, mida tagavad meie kaitseväelased ja kaitseliitlased – on vaid üks laiapindse riigikaitse kuuest valdkonnast. Sõjaline riigikaitse ei pea vastama küsimusele, kuidas saab mistahes kriisi korral hakkama meie haiglavõrk, kui patsientide hulk plahvatuslikult kasvab. Või kuidas väldime kaost, kui elutähtsad teenused on häiritud.

Rahvusliku kokkuleppena oleme loonud võitlusvõimelise ja kiire lahinguvalmidusega kaitseväe. Oleme valmis end kaitsma vaenlase vastu. Ent ilmselt on õige eeldada, et ka teistes riigikaitse valdkondades on vaja hästi arendatud võimeid ja suurt reageerimiskiirust?

Seda on vaja olmekriisides ja loodusõnnetustes, muidugi ka sõjalise kriisi korral, aga kui viimast suudame heidutuse kaudu ära hoida, siis loodusõnnetuste vastu heidutus teatavasti ei tööta. Ja nagu juba öeldud, õnnetusi juhtub ju ikka.

Meil on lõpuks olemas laiapindne riigikaitse arengukava, koostatakse tsiviilministeeriumite kriisiplaane ja tegevuskavasid, on paika pandud mitmeid kontseptsioone. Aga pelgalt tarkade paberite, vabatahtlike initsiatiivi ja kriisiaegsete improvisatsioonidega tänapäeval kaugele ei sõua. Kas saame selle valguses rahulduda olukorraga, kus iga 73 kaitseväkke investeeritud euro kõrval planeeritakse kõikide teiste riigikaitse valdkondade jaoks kokku investeerida keskmiselt vaid 1 euro? Ehk saaks seda ühte siiski kasvatada, seejuures mitte 73 arvelt?

Head kaaskodanikud!

Kaheksa kuu pärast on riigikogu valimised. Otsustame, kuidas Eesti elu järgmisel neljal aastal edendatakse. On hea, et tõenäoliselt kujuneb ka 2019. aasta valimiste üheks keskseks teemaks taas julgeolek.

Soovin, et sel korral oleks diskussioon riigikaitse ja julgeoleku üle hästi sisuline. Kui taaskord räägitakse laiapindse riigikaitse olulisusest, siis küsigem, mida see konkreetselt tähendab ja kui palju raha plaanitakse ühte või teise laiapindse riigikaitse programmi investeerida? Ja kas investeerida täna, või alles ülejärgmisel riigieelarve strateegia perioodil? Õnnetused ju ei oota, neid võib ette tulla täna ja homme. Kui märkame valimisprogrammis märksõnu uutest sõjalistest võimetest või relvasüsteemidest, siis mõelgem, kas kaitsekulusid tuleks sellisel juhul tõsta 2,5%, 3% või koguni 4% peale? Teine variant on rahulduda tänase kaitseväe suuruse ja võimekuse ning peamiselt paberil eksisteeriva laiapindse riigikaitsega. Ka see on valik. Kuid sellisel juhul peab see olema teadlik ja valijatega läbi räägitud otsus. Kaitseväe võimekus on täna selgelt parim, mis meil iial on olnud. Päästjate käsutuses on tänu Euroopa Liidu vahenditele väga head tehnikat. Vabatahtlikud on mõlemal suunal entusiastlikud ja valmis kaasa lööma. Kuidas edasi, sellele peame kõik koos mõtlema. Ilus suvine aeg, mil mõtted veidi vabamad ja seltskonnad tihti suveöhe istuma ununevad, ei pruugi poliitikahooajana sugugi raisku minna. Kui kaitstud Eestit me vajame?

Hoiame Eestit!
Elagu Kaitseliit!