Mart Laar, kes rakendas Friedmani ideid Eestis, lõpetas Milton Friedmani ja ta abikaasa Rose’i raamatu „Valikuvabadus” lugemise ilmselt enne seda kohta, kus selgitatakse negatiivse tulumaksu ideed. Negatiivne tulumaks on üks kodanikupalga – mis Aaviksoo arvates on tulevikuperspektiivina mürgisem kui prohvet Maltsveti lubatud valge laev – võimalik vorm.

Maailma majandussuhetel on mõnes aspektis religioosne loomus. Esmalt on loodud kaalutletud lugu selle kohta, kuidas peaksid asjad olema, sellele järgneb kokkulepe ja siis saab jälgida, mis sellest välja tuleb. 1971. aastal muudeti toonane ja ka praegune maailmaraha USA dollar nn fiat-rahaks ehk valitsuse tahtel majanduse vajaduse järgi tekitatavaks rahaks (lad fiat – saagu). Dollarilt kaotati kullakate. Me võime ju praeguses maailmas arutleda selle üle, kas see oli ikka õige ja lubatud, aga nii otsustati – lähtudes Milton Friedmani liberaalsest majanduskäsitlusest ja rahamudelist.

Negatiivse tulumaksu idee on üks Friedmani rahamudeli loomupäraseid osi, omamoodi sotsiaalprogramm. See põhineb arusaamal, et liberaalses majanduses on raha vaja nagu õhku – rahatu inimene ei saa teistega võrdsena majandusprotsessides osaleda. Sellepärast näebki Friedman ette, et see, kel pole sissetulekut (või on see allpool kokkuleppelist piiri), võiks saada lisasumma, mis tõstaks tema sissetuleku vajalikule tasemele.