Ükski karistus ei tohi jalge alla tallata kellegi inimväärikust. Aga just seda püütakse Viru Vanglas teha endise allilmaliidri Assar Paulusega, sundida teda tegema midagi, mis ei käi kokku tema au ja väärikusega. Inimene, kes on olnud liider, mis siis, et allilmas, ei ole koristaja, kes lapiga põrandat küürima peaks.

Kui riik ei soovi tema ennetähtaegset vabastamist, siis tuleb seda otse öelda, aga mitte inimest ja tema väärikust alandada ja seejärel lisakaristusena üksikvangistusse kartsa panna. Ja asju tuleb õigete nimedega nimetada – lapiga koristamine ei ole Assar Paulusele mitte ainult häbistav, vaid eelkõige tema inimväärikust alandav.

Viru vangla ja kohtunike käitumine meenutavad mulle Bernardo Bertolucci 1987. a valminud mängufilmi „Viimane keiser“ Hiina viimasest keisrist Puyist, kelle vaim murti Puna-Hiina vanglas „Kommunistliku ümberkasvatamise programmi“ abil.

Ühest Julia Laffranque’i artiklist loen, et „Euroopa Inimõiguste Kohus on inimväärikusele oma erinevates lahendites korduvalt viidanud, kasutades peamiseks õiguslikuks aluseks [Euroopa inimõiguste] konventsiooni artiklit 3, mis ütleb, et kedagi ei tohi … alandavalt kohelda ega karistada“ (Õhtuleht, 8.11. 2017).

Ma imestan, miks meie inimõiguste organisatsioonid ei ole sekkunud inimväärikuse alandamis katsetesse meie vanglates. Assar Pauluse moraalse alandamise juhtumit jälgides saan üha enam aru EKRE soovist korraldada kohtureform ja kohtunike pead veerema panna.