Eile kirjutasime Eesti tervishoiuasutuste juhtimises populaarsust koguvast kombest – kompromisslepingute sõlmimisest tervishoiutöötajate süül kannatada saanud patsientidega. See, et patsiendile tekitatud kahju eest hüvitist makstakse, ei ole halb. Halb ega enneolematu pole ka see, et kahjukannataja saab hüvitise kätte pika ja kuluka kohtuprotsessita. Halb on see, et üldjuhul on patsient haiglaga peetavates läbirääkimistes nõrgemas seisus – inimene suure organisatsiooni vastu – ja võib saada õiglasest väiksema ja liiga piiravate lisatingimustega hüvitise.

Eriti halb on aga see, et info diagnoosi- ja ravivigade kohta, mis kompromisslepingutega n-ö kinni mätsiti, jääb ainult tervishoiuasutuse enda teada. See tähendab, et ainuüksi haiglajuhtide vastutustundlikkusest sõltub, kas ja millised järeldused vigadest tehakse. Me loodame, et see nii ei ole, kuid põhimõtteliselt saab haigla juhtkond kaalutleda: odavam on mõnikord aastas hüvitist maksta, kui vigade vähendamiseks midagi suuremat ette võtta. Seniste kompromisslepingutega on kannatanute suud ju nii kõvasti suletud, et õiguskantsleri hinnangul võib tegemist olla põhiseaduse rikkumisega. Peale selle keeldus enamik haiglaid Eesti Päevalehele ütlemast isegi sõlmitud kompromisslepingute arvu, mis tähendab, et nad on suuna võtnud oma maine puhtna hoidmisele juristide ja salatsemise abil.

Haiglad on võtnud suuna maine puhtana hoidmisele juristide abil. Tegelikult on vaja muuta ravivigade raporteerimise ja analüüsimise süsteemi.

Niisiis, Soomes töötavate Eesti arstide töö kvaliteedi ja vigade kohta on võimalik saada ametlikku infot, Eestis töötavate arstide kohta mitte. Selline olukord on absurdne. Nii patsientide, arstide kui ka tervishoiuasutuste huvides oleks, kui Eestis käivitataks praegusest täielikum ravivigadest raporteerimise ja nende analüüsimise süsteem.