Eesti tulevik sõltub peamiselt Eestis elavatest inimestest: mõtlejatest, tegijatest, kunstnikest, õdedest, ehitustöölistest, aga ka poliitikutest. Poliitikute kohustuseks on mõelda võimalikele muredele enne teisi. Nad peavad ennetama muresid ja otsima vastava lahenduse mõistatusele, mida keegi teine pole varem lahendanud. Millisest mõistatusest räägin? Automatiseerimise ja digitaliseerimise kombinatsioonist.

Eestis on mõtlevaid visionääre, IT-spetsialiste ja idufirmade rajajaid, kes julgevad mõelda globaalselt. Riik on leidnud uuendusliku viisi, kuidas digitaliseerida peaaegu kõik valitsuse teenused. Samal ajal pakub erasektor rakendusi rohkematele teenustele, kui ette suudame kujutada. Ometi on Eesti maa, mis nähtavasti ei soovi järgneval küsimusel peatuda: kui automatiseerimine jätkub kasvavas tempos ja seetõttu surutakse üha enam inimesi tööhõivest välja, siis kuidas on meil võimalik säilitada sotsiaalne ühtekuuluvus ning ühiskondlik rahu? Välismaalasena on minu jaoks hämmastav näha, et riigis, kus pakirobotid sõidavad autonoomselt tänavatel ning iseteeninduskassad asendavad kassapidajaid isegi maapiirkondades, pole see küsimus läbi mõeldud.