Hiljuti oli nii poliitikute, ministri, ametnike kui ka kodanike puhul märgata hüsteeriailminguid, kui kriminaalmenetlus lõpetati süüdistatava haigestumise tõttu. Kuna menetluse sellise lõpetamise aluse sätestab seadus, on üllatav ja ebameeldiv kuulata (juristide) sõnavõtte, milles räägitakse selle juhtumi põhjal seaduselüngast ja vajadusest muuta seadust.

Kelle jaoks ja huvides nimetatud juhtumi puhul muutmist nõutakse? Kehtiva õiguse kohaselt tuleb sellised lootusetud menetlused lõpetada esmalt humanistlikel kaalutlustel ja teiseks seepärast, et menetluse hoidmine takistab teiste kriminaalasjade menetlemist. Peab ju menetluse kestus olema isikutele selge ja ettenähtav ning isikud ei tohi jääda oma tuleviku suhtes määramata ajaks teadmatusse. Sellises olukorras on lubamatu rääkida parandamist vajavast seaduse „lüngast”, kuivõrd sisuliselt tähendaks parandamine õigusriigipõhimõtetest irdumist.

Meil pole kõnealuse protsessiga kokkupuudet, kuid kirjeldatud massiärevus pani mõtlema õiguskindluse tähtsusele kriminaalmenetluses ehk sellele, kas isik saab õigusnormidelt kaitset.