Mõnel hetkel oli muidugi kurb, et ei olnud kellelegi teatada, et see või too mees mängib täna koondise eest oma sajandat mängu. Aga mängude ajal ei olnud aega ka Facebookis seda kuulutada.

Nüüd nõustumise juurde. Jah, jalgpall on sotsiaalne liim! Ja elupäästja. Loen MM-i kõrvale Simon Kuperi ja Stefan Szymanski raamatut „Why Englad Lose” („Miks Inglismaa kaotab”). Pealkirjas tõstatatud küsimusele ei hakka siinkohal vastama, see on teine teema. Olulisem on autorite ülevaade enesetappude statistikast ja rahvuslikust õnnetundest suurturniiride ajal.

Esiteks: vähemalt Euroopas, mille kohta on olemas piisavalt infot, on jalgpalli EM-i ja MM-i ajal vähem enesetappe. Nii naiste kui ka meeste arvestuses. „Sa ei pea olema võluv, et olla fänn teiste fännide seas.” Ka kõige vähem sotsiaalsed inimesed kaasatakse üldisesse jalgpallieufooriasse.

Teiseks: rahvuslik õnnetunne suureneb. Rahaliselt on suurvõistluste – EM-i, MM-i, olümpia – korraldamine raiskamine, sest need üritused ei too tehtud kulutusi riigile ehk maksumaksjale tagasi. See-eest suureneb korraldajariigi elanike õnnetunne, mida rahasse ümber arvutades võib jõuda miljardite eurodeni. Samuti suureneb nende inimeste õnneindeks, kelle meeskond suurturniiril mängib. Küllap suureneb see ka eestlaste puhul, kes tuntud jalgpallurite mängu vaatavad, sõpradega koos aega veedavad ja oma lemmikutele kaasa elavad.