Selles artiklis, pretendeerimata kõikehõlmavusele, püüame lähemalt vaadata, kuidas mõjutab vägistamine (või selle katse) ohvrit. Toetume nii teaduskirjandusele kui ka oma töökogemusele. Loodame, et see annab võimaluse paremini mõista, miks on seksuaalkuriteod raskete kuritegude seas kõige enam alaraporteeritud. Ja miks võib tunduda, et selle kuriteoliigi korral on kõige sagedamini valesüüdistustusi.
Seksuaalvägivald on väga levinud. Rahvastikupõhised uuringud naiste ja meeste seas 2014. aastal Eestis ja 2012. aastal Euroopa Liidus näitasid, et seksuaalvägivalda oli elu jooksul kogenud umbes 13% (sh vägistamist 7,4%) kõigist vastanud naistest. Ka mehi on seksuaalvägivalla ohvrite hulgas, kuid palju vähem.

Riigikohtu lahendite tõttu on hiljuti taas teemaks tõusnud seksuaalvägivald ja valesüüdistused. Näiteks viitab Õhtulehe ajakirjanik intervjuus riigikohtunikuga raskustele selle kuriteoliigi tõendamisel, saab aga vastuseks: „Väga paljudel juhtudel polnud üleüldse alust rääkida vägistamisest või muust seksuaalsüüteost." Mis teisisõnu tähendab, et paljud inimesed pöörduvad seksuaalvägivalla korral politseisse, et esitada valesüüdistus (Paavo Randma intervjuu Rainer Kergele, ÕL 28.06)! Jääb vaid riigikohtuniku teada, millele ta selle ülivõrdes väite esitamisel toetub. Samas ei aita ta ühiskonnal mõista selle räige ja varjatud vägivalla olemust.

Õiguslikult on üleilmselt tõsine teema seksuaalkuritegude tõendamine. Pole palju vahet, kas seadusandlus nõuab vigastusi või piisab tahtevastasusest. Euroopa Liidu põhiõiguste ameti andmetel registreeriti politseis 2005.-2007. aastatel 11 vägistamisjuhtu 100 000 elaniku kohta. Viiel korral esitati süüdistus ja kahel juhul saadi kohtus süüdimõistev otsus.