Talvel ja kevadel kohtusin terve rea ettevõtjatega, kellest mitmed on praegu ka meie erakonnaga liitunud ja kes kõik kinnitasid nagu ühest suust: nii edasi enam ei saa, maksud pigistavad hinge kinni, töötajad pagevad Soome, Euroopa Liidu direktiivne käsumajandus on normaalsed turusuhted täielikult ära solkinud, loodame veel üksnes EKRE peale. Mulle astuvad tänaval iga päev inimesed juurde, soovivad teha ühist selfit, suruvad kätt, tänavad, soovivad edu – ja refräänina kordub aina: loodame EKRE peale!

Ja siis tuleb üks poolteist aastakümmet Euroopa Liidu elevandiluutornis meie oludes müstilist palka saanud ametnik nimega Henrik Hololei, kes ütleb, et olen lumpen ja esindan lumpenpoliitikat (Henrik Hololei: me elame lumpenpoliitika kõrgajas; ERR.ee, 02.07)! Sarnaselt Donald Trumpile, Victor Orbanile, Sebastian Kurzile, Jussi Halla-ahole ning kümnetele miljonitele nende toetajatele üle kogu Euroopa ja Ameerika.

Ma küsin selle peale: kust võtab üks ennast täis euroametnik selle õiguse...