Madissoni tähelepanek on õige. Kuid eksiteel on ta koos Isamaaga selles, et tahab venekeelse kooli küsimusest teha eelseisvate valimiste vene kaarti. Mida see annab? Ühiskonnale vajaliku tulemuse – siinsete venelaste eesti keele oskuse paranemise ja eesti-vene segregatsiooni vähenemise – asemel aktiveerib see neid venekeelse kogukonna liikmeid, kes ühtsest haridussüsteemist eriti kuulda ei taha. Keskerakondlane Yana Toom juba teataski: „Ei ole võimalik, et 27 aastat pärast iseseisvuse taastamist lihtsalt sõidetakse ühest kogukonnast üle.”

Venekeelse hariduse teema vene kaardiks upitamine ja pseudorahvuslik patroneerimine stiilis „mina ütlen, kuidas teised elama peavad” ei aita põrmugi siinse venekeelse kogukonna neid liikmeid, kes tahavad parandada oma eesti keele oskust ja soovivad, et nende lapsed õpiksid hästi eesti keelt rääkima. Nad ei vaja valimisloosungeid ega muud ideoloogilist sousti. Nad vajavad võimalusi laps muretult eestikeelsesse lasteaeda, kooli või keelekümblusse saata. Muretult – see tähendab kindlusega, et õppeasutustel on ressurssi pöörata muukeelsete laste eesti keele oskuse arendamisele peatähelepanu, kui nad seda vajavad. See tähendab ka õpi- ja suhtluskeskkonda, kus muukeelsed lapsed ei jääks isolatsiooni ega satuks halvustava suhtumise objektiks.

Nad ei vaja valimisloosungeid ega muud ideoloogilist sousti. Nad vajavad võimalusi laps muretult eestikeelsesse lasteaeda või kooli saata.

Yana Toomil on kahjuks õigus, kui ta ütleb, et kõik vene lapsed 1. septembrist eestikeelsetesse koolidesse ära ei mahuks. Samuti ei eksi ta selles, et Sesteri plaani teostamine eeldab eestlastelt nõustumist, et iga kolmas nende lapse klassikaaslane on venelane. Sellistest pudelikaeltest vabanemine eeldab eestimeelsetelt poliitikutelt pidevat tasakaalukat tööd, mitte enne valimisi bravuurikalt juba mainitud vene kaardi lauda löömist.