Pariisi kliimakonverentsil 2015. aastal tundus, et maailma juhid ehk mõistavad kliimamuutuse tõsidust. Ent nende pakutud lahendus on puudulik, sest see sõltub „taastuvatest energiaallikatest”, nagu päikese-, hüdro- ja tuuleenergia ning biokütused, mis tegelikult kahjustavad keskkonda. Parim viis Pariisi leppe eesmärke täita on kasutada energiaallikat, mida tihti mustatakse: tuumaenergiat.

Vesi, tuul ja päike ei suuda järjekindlalt tagada majanduse toimimiseks vajalikku elektrikogust. Üks kilo vett 100-meetrise tammi taga annab 1/3600 kilovatt-tundi elektrit, kilo sütt aga 7 kWh ehk 20 000 korda rohkem energiat. Niisiis peaks hüdroelektrijaam olema söejaamaga võistlemiseks hiiglaslik, see on aga väga kulukas. Maailma suurima hüdroelektriprojekti, Hiinas Jangtse jõel asuva Kolme Kuristiku tammi rajamiseks asustati ümber 1,3 miljonit inimest ja ujutati üle sadu asulaid.

Isegi suurte ja lärmakate turbiinidega meretuulepargid toodavad tipphetkedel ainult üheksa megavatti ruutkilomeetri kohta. Ühegigavatise söejaama asendamine nõuaks sadu turbiine. Sama kehtib päikeseparkide kohta: konkurentsivõime tagamiseks peavad need olema hiiglaslikud ja katma tohutuid mäenõlvasid ja niite.

Ja kui need suured keskkonda kahjustavad ehitised ka rajataks, ei suudaks need pidevalt tagada piisavas koguses energiat. Artiklid, mis kiidavad tuule- ja päikeseparkide tippvõimsust, ei maini enamasti, et mõnikord ei tooda pargid mitme päeva jooksul peaaegu midagi. Kui üleliigset energiat suudetaks tõhusalt talletada, saaks mõõnaperioode katta, aga akutehnoloogia arendust piiravad keemiaseadused.