Fakt on see, et kuulus pehme võimu (soft power) poliitika formuleeriti USAs ja seda kasutati 1990ndatel ehk siis ajal, mil külm sõda oli lõpetatud, kurjuse impeerium lagunenud ja mindi uude aega, mille sisu ei osatud ette näha. Olen korduvalt kirjutanud, et jaanuaris 1998 alla kirjutatud USA-Balti harta on üks parimaid näiteid pehme võimu sisust. Kuna hartaga nõustus ka Jeltsini valitsus, siis võime täna rahul olla sellega, et meil on säärane kindel suhete baas USAga.

Mujal on asi hullem, sest 2000 aastatel algasid uued koloniaalsõjad ja tsiviliseeritud maailma jätkuvalt magusas jutus lõi välja toores jõud (hard power). Paradoksaalsel kombel osutus pehme ja toore jõu parimaks üheaegseks kasutajaks Venemaa noor liider Vladimir Putin. Arvata on, et selles etendas suurt osa tema spordiarmastus, pealegi võitluskunstide vallas, millised on Venemaal ammu au sees. Sport, spordi abil suhtlemine on aga üks olulisemaid pehme võimu tegureid.

Putini puhul tuletatakse üheksal juhul kümnest meelde tema esinemist Münchenis veebruaris 2007, kus ta nõudis Venemaale USAga võrdset kohta suurte laua taga. Vaid üksikud mäletavad seda, et viis kuud hiljem, 4. juulil 2007 rääkis Putin kusagil Kesk-Ameerikas, Ciudad de Guatemalas, üllatavalt hästi neljas keeles esinedes Venemaale välja õiguse korraldada tali-OM Sotšis. Elik – Putin tuli välja nii toore kui pehme jõuga.