Pool aastat enne eelmisi, 2015. aasta riigikogu valimisi näis surmkindel, et parlamenti pääseb vaid neli parteid, kes olid sinna kuulunud 2011. aasta valimistest saadik: Reformierakond, Keskerakond, sotsiaaldemokraadid ja praeguse Isamaa eelkäija IRL. Parlamendivälistest oli EKRE ja roheliste toetus sel ajal vaid 1%, Vabaerakonda polnud aga loodudki.

Sellest, et tegu oli vaikusega enne tormi, andis esimesena märku meie 2014. aasta augusti küsitlus. 30% valijaskonnast pidas kindlasti või pigem vajalikuks, et Eestisse tekiks mõni uus erakond ning 9% väljendas valmisolekut hääletada Vabaerakonna poolt.

Aasta lõpuks tõusiski nii Vabaerakonna kui ka EKRE toetusprotsent 3%-ni, valimisaasta veebruariks 6%-ni ning valimistel 2015. aasta märtsis kogusid mõlemad üle 8% toetust.

Seega, kuigi praeguse toetustrendi jätkumisel pääseks 2019. aastal valitavasse riigikokku viis erakonda, ei maksa teha rutakaid järeldusi. Valimiskampaania pole veel alanud ja peale selle on õhus küsimus, kas liikumisest Eesti 200 saab partei ja kas nad pääsevad ka riigikokku.

See, et institutsionaliseerunud ühiskondlikud suhted jäävad paratamatult maha ühiskonna vajadustest, on ühiskondliku arengu loomulik seaduspära. Sellele rõhub ka liikumine Eesti 200, mille manifestis deklareeritakse, et „tänane riigikorraldus, tervishoiu- ja sotsiaalteenused, kooli ja transpordikorralduse süsteem on ennast ammendanud, sest lähtuvad iganenud eeldustest”. Muutuste tegemine eeldab värskeid ideid ja uusi tegijaid.