Kahe vasakpoolsema erakonna lubadused on seotud pensionäridega. Keskerakond lubab 100-eurost pensionitõusu, SDE aga riigi poolt sajaprotsendiliselt tagatud hooldekoduteenust.

Mina isiklikult toetan mõlemat eesmärki ja ma ei usu, et need oleksid utoopiliselt kulukad või teostamatud. Kõik sõltub sellest, milliseks kujunevad valimistulemused ja kas Eesti inimesed annavad Keskerakonnale ja sotsidele piisavalt tugeva mandaadi, et need asjad järgmise nelja aasta jooksul läbi suruda. Fakt on see, et iga pensionäridele minev euro tuleb Jürgen Ligi kondiste näppude vahelt kuidagi kätte saada.

Eesti riik on palju halvematel aegadel leidnud raha Kreeka võlgade katteks, Ameerika Ühendriikide algatatud Lähis-Ida sõdades ja seal asuvate riikide okupeerimises osalemiseks jne

Väga tihti vastandatakse kulutusi pensionäridele investeeringutega ettevõtluskeskkonda ja ettevõtluse toetamist.

Tegelikult on riik tervik ja ka valdav osa ettevõtjaid sooviks seda, et nende töötajatel oleks oma isikliku vanaduspõlve suhtes suurem kindlustunne. Samuti ei ole ükski tööandja huvitatud sellest, et tema töötajatel lasuks ebamõistlikult suur koormus eaka lähedase eest hoolitsemisel, et nad peaks seetõttu loobuma oma töökohast.

On väga positiivne, et eakad on fookuses.

Vähem positiivne on see, et paremerakonnad kisuvad nii nagu alati enne valimisi tüli vene kogukonnaga ja võistlevad omavahel selles, kes lubab siinsete vene inimestega karmikäelisemalt ümber käia.

Ületamatu on muidugi EKRE ja Martin Helme, kes hiljuti kirjutas nii: “Me võime küll mitte-eestlase õpetada laitmatut eesti keelt rääkima, panna talle isegi täitsa eestipärase nime, õpetada tsiteerima põhiseaduse preambulit, aga me ei juuri neist kunagi välja vaenulikkust Eesti kui eestlaste rahvusriigi vastu.”

Samas, ma ei arva, et Helme kirjutab siin midagi sellist, mida Michal, Seeder ja teised parempoolsed poliitikud ei mõtle.

Vene emakeelega inimestele ei tule mingi üllatusena, et Eesti parempoolsed neid vihkavad.

Noorem põlvkond vaatab seda pealt ükskõikselt. Nende jaoks on väga loomulik see, et meie riigis elabki eri rahvusest inimesi. Nii nagu Euroopas üldse elab väga erineva päritoluga inimesi.

Neid ei kõneta peaaegu keegi Eesti poliitilisest eliidist, sest suuremalt jaolt elab see eliit eilses päevas, mõtleb eilseid mõtteid ja muretseb eilsete murede pärast.

Kolmandaks teljeks on loodus.

Tõsi, esialgu oleme kaugel päris keskkonnateadlikkusest.

Kui keegi arvab, et vastuseis tselluloositehasele ja Rail Balticule teeb temast juba tubli rohelise, siis see on muidugi eksiarvamus. Need on olulised küsimused, globaalses mastaabis (keskkonnaprobleemid on globaalsed!) mitte nii olulised.

Palju tõsisem ja keerulisem on küsimus sellest, mida teha, et lõpetada Eesti sõltuvus põlevkivist ja eestimaalaste sõltumatus fossiilsetest kütustest, mille üks ja väga oluline osa on ka meie armastus autode vastu ning väga suur sõltuvus neist igapäevases asjaajamises.

Vaadates seda, millise viha ja vaenuga võttis parempoolne eliit vastu Kadri Simsoni väga progressiivse idee tasuta maakondlikust ühistranspordist, tunnen, et võitlus bensiinimootoriga autodega saab olema väga raske ja vaevaline ka tulevikus.

Muide, kui autostumine on probleem, siis miks ometi näevad suuremad erakonnad ette nii suuri investeeringuid just autoliikluse mugavamaks muutmisele – laiemaid maanteid, autoliiklusele mõeldud püsiühendusi jne?

Oluline küsimus on ka see, mida kavatsevad erakonnad teha, et oluliselt suurendada prügi sorteerimist ning vähendada väga olulisel määral plastikpakendite kasutust – eriti kaubanduses.

Muide, kõigi nende küsimuste puhul on sama oluline ka see, et inimesed, kes töötavad problemaatilistes sektorites, ei jääks tööta.

Ka metsanduses töötavatel inimestel on pered toita. Me ei saa lihtsalt öelda, et lõpetame raiumise ära. Me peame ütlema ka seda, kuhu need inimesed lähevad ja mida nad tegema hakkavad kui me raiemahte vähendame.

Kuigi Eestis on kombeks olla erakondade suhtes ainult kriitiline ja tampida poliitikuid maapõhja, siis mulle tundub, et pigem võime olla rahul, kui eelseisvas kampaanias on kolmest olulisemast teemast kaks inimlikud ja olulised.