Ka Eesti soov on ikka olnud see, et raudse eesriide langemise järel end lõdvaks lasknud NATO liikmesriigid hakkaksid riigikaitsele kulutama rohkem – vähemalt 2% SKT-st, nagu korduvalt kokku lepitud. Trumpi jutt 4%-st sobib küll surve avaldamise vahendiks läbirääkimistel, aga mitte tegelikuks kohustuseks. Isegi aastail 1985–1989 ehk külma sõja lõpus olid NATO Euroopa riikide kaitsekulutused väiksemad, 3,1% SKT-st. Pigem tuleks suuremat tähelepanu pöörata kulutuste sisule. Praegu arvestavad paljud riigid nende osaks ka näiteks sõjaväelaste pensionid, mis jooksvat kaitsevõimet ei paranda. Eriti pehmed Euroopa poliitikud tahaksid kaitsekulutustesse arvestada isegi arenguabi jm riigikaitsega vaid kaudselt seotud väljaminekud.

Trumpile võis NATO tippkohtumine olla Putiniga kohtumise eelmäng, kust endale muude eesmärkide saavutamiseks kõvemad kaardid kätte haarata.

Väiksematest asjadest võib Eesti lõppeva nädala aktivasse kanda NATO otsuse rajada Riia lähedale Ādažisse põhjadiviisi staap, samuti konkreetsemaks muutunud kavad parandada vägede liigutamise võimet ja taristut ning suurendada kohalolekut Läänemerel.

Vaikselt võib Eesti tunda head meelt ka peapesust, mille Trump tegi Angela Merkelile selle eest, et Saksmaa maksab Venemaale energia eest miljardeid dollareid ja valmistub uut torujuhet ehitades maksma veelgi rohkem. Kuni Venemaa kujutab endast läänele sõjalist ohtu, on selline tegevus kahepalgeline. Nafta ja gaasi ekspordist saadav raha võimaldab ju Venemaal oma sõjalist võimsust suurendada.

Ent see, et NATO tippkohtumine lõppes Eestile ja teistele NATO vihmavarju vajavatele riikidele positiivselt, ütleb vähe esmaspäeval toimuva Trumpi ja Vladimir Putini kohtumise võimalike tulemuste kohta. Ennast „stabiilseks geeniuseks” nimetanud Trumpile võis NATO tippkohtumine olla Putiniga kohtumise eelmäng, kust endale muude eesmärkide saavutamiseks kõvemad kaardid kätte haarata.