Eelnõu kõige radikaalsem ettepanek – nn sunddividendide kehtestamine – on sedavõrd rohmakas, et väikeaktsionäride kaitse eesmärki teenib see küll kõige vähem. Eesti ettevõtjate nõrk koht on kogu aeg olnud umbusk finantsinvestorite kaasamise vastu. Nii mõnegi ettevõtte kasvupotentsiaal on jäänud seetõttu realiseerimata. Seadusesättega, et ettevõttele on dividendi maksmine kohustuslik, kui üle 75% hääli esindavad osanikud või aktsionärid ei otsusta teisiti, seda umbusku ei vähenda. Vastupidi, sunddividendi kehtestamine muudaks vähemusaktsionäride kampa võtmise tülikamaks ja seda tehtaks vähem. Kaotaksid nii suurettevõtjad kui ka väikeinvestorid.

BLRT omanikeringis vähemusaktsionärina vaevlev Kovalenkode pere võib-olla võidaks kõnealusest muudatusest, kuid nende lugu on üsna erandlik. Tavaliselt aktsionäride konfliktid nii suureks ei paisu ja viimasel ajal osatakse neid ka paremini ennetada, sõlmides ettevõtet asutades aktsionäride või osanike lepingu, mis reguleerib võimalikke tülikohtasid. Väikeaktsionäride kohtlemise kultuur võiks Eestis olla parem, aga reegleid ei pea tegema lähtudes kõige halvematest näidetest. See teeb ärikeskkonna ausatele ja mõistlikele ettevõtjatele liiga koormavaks.

Erinevalt poliitikutest on paljude ettevõtjate plaanide perspektiiv paarist-kolmest aastast pikem. Sund kassa iga aasta tühjaks teha on vale.

Täiesti hämmastav on see, et kõnealuse eelnõu taha astunud poliitikutel – sealhulgas kunagi ettevõtlusminister (!) olnud Oviiril – tuli pähe mõte, et osaühingu normaalseisund on pidev kogu kasumi dividendidena väljamaksmine. Aktsiaseltsidel lubatakse piirduda poolega kasumist, kui see on "vajalik ettevõtte jätkusuutlikkuse tagamiseks". Erinevalt poliitikutest on paljude ettevõtjate plaanide perspektiiv ikka paarist-kolmest aastast pikem ja sund kassat iga aasta tühjaks teha on vale.