Eesti vajab piiride valvamist ning need mehed ja naised, kes seda tööd iga päev teevad, väärivad töövahendit – korras ja väljaehitatud piiri. Kummaline on diskussioon teemal, et ehk polegi vaja või teeme säästuvariandi. Meenutagem, milline šokk tabas Eesti avalikkust, kui piirilt rööviti kaitsepolitseinik. Piirivalvurid tegid oma tööd, kaitsepolitsei tegi oma tööd, kuid riik ei olnud andnud piirivalvuritele piiri...

Üks välispoliitika eest vastutav ametkond oli piiri väljaehitamisele vastu, sest ühepoolne väljaehitamine enne piirilepingu allkirjastamist andvat teisele poolele võimaluse seada lisatingimusi.

Lisatingimusi pole, kui välja arvata see, et preambuliga või ilma, puudub meil praeguseni piirileping. Omavalitsusüksuste vahel pole ehk tõesti oluline, kummalt poolt mändi piir jookseb, kuid riigi kontekstis on määrava tähtsusega, kust alates peab piirivalvur sekkuma.

Teine põhjus, miks piir jäi rajamata, oli raha. Eelarveläbirääkimistel öeldi aastate eest korduvalt: „Siseministeeriumi piir on liiga kallis.” Kuid see pole siseministeeriumi piir, vaid Eesti Vabariigi piir. Selline rajatis ongi kallis. Hind olnuks siiski väiksem, kui riik oleks piiri rajamise otsuse aastate eest ära teinud.