Ehkki Trumpi ja Vladimir Putini äsjane tippkohtumine lõppes Euroopa jaoks paremini kui kardeti, pole Trumpi hüplike mõtete põhisuunas kahtlust. Euroopa Liit kui USA peamine partner pälvib kriitikat ja tema märgistamiseks kasutatakse väljendit „vastane”. Putin on rõhutatult positiivses võtmes kõigest „konkurent”.

Eriti ebamugav on seda kuulata väikeriikidel, kes on hilju panustanud vaikivale arusaamale, et kui nemad aitavad USA-d maksimaalselt tema sõjalistel missioonidel, saavad nad vastutasuks kaitsevihmavarju. Ent ka Euroopa Liidu suurima rahvaarvuga riigi Saksamaa välisminister Heiko Maas sõnas Süddeutsche Zeitungile antud intervjuus otse, et USA-ga sõlmitud rahvusvahelisi leppeid ei saa enam usaldada.

Lahendus on ühtsem Euroopa. Selle saavutamine võib lihtsustuda, sest eraldiseisvat kaitsekoostööd takistanud Suurbritannia lahkub peagi EL-ist.

Trumpi toorevõitu väljaütlemistes kõlab äratuskell. Tõepoolest, miks peaks Euroopa kaitse endiselt tuginema peamiselt ühe partneri võimekusele? Allianss on seni seisnud läänelike väärtuste eest ka laiemalt. Mille eest aga seista, kui NATO juhtiva riigi president tunneb end kodusemalt autokraatide kui demokraatlike maade riigipeade seas?

Lahendus on ühtsem Euroopa. Selle saavutamine võib lihtsustuda, sest eraldiseisvat kaitsekoostööd takistanud Suurbritannia lahkub peagi Euroopa Liidust. Nii näiteks käivitus Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni survel hiljuti uus üle-euroopalise kaitsekoostöö vorm PESCO, mille asutajate seas on ka Eesti.

Muidugi manitseb ajalugu, et tõhusus, kiirus ja Euroopa ei kipu ühte lausesse ära mahtuma. Samuti töötavad nii Venemaa kui ka Trump selles suunas, et EL-i liikmesmaad ajaksid nendega äri kahepoolselt, mitte kollektiivina. Aga eks jääb NATO nähtavas tulevikus ikka alles ja küllap tuleb kriiside korral liikmesriikidele ka appi.

Igal juhul on positiivne, et otsime juba praegu alternatiive ainult ühele liitlasele. Tuge annab teadmine, et mitmes meie liitlasriigiski on elanikkonna valmidus selleks suur.