Juba praegu teeb Eestis kaugtööd ligi viiendik (20%) töötajatest. Tehnoloogia areng muudab töötegemise võimalused (näiteks töötamise koht ja aeg) mitmekesisemaks ning seeläbi teisenevad ka traditsioonilised töösuhted.

Olukorras, kus töötegija teeb tööd endale sobival ajal ja sobivas kohas, on hetkel kehtiva seaduse nõuete järgimine muutunud keeruliseks. Seetõttu jäetakse tööleping sageli sootuks sõlmimata või kasutatakse käsundus- ja töövõtulepinguid. Selline seadus ei täida oma ülesannet.

Näeme, et kui 2012. aastal töötas käsundus- või töövõtulepingu alusel vähemalt korra 65 000 inimest, siis 2017. aastal tegi seda juba ligi 113 000 töötajat. Nende lepingute kasutamisel jäävad töötajad aga ilma oma õigustest ja tööõiguslikest garantiidest. Seega, töötajate õiguste tõhusamaks kaitseks peame muutma tööõiguse paindlikumaks.

Kui tööandjaga on kokkulepe, võib töötaja ise otsustada töötegemise aja

Tööturule sisenev uus põlvkond ootab järjest paindlikumat töökorraldust ning otsib elukorraldusega kõige paremini sobivaid töötingimusi. Ettevõtjatele on vajalike töötajate leidmine tänasel tööturul aina keerulisem ning nõuab loovaid lahendusi.

Üha enam soovitakse tööd teha lühiajaliselt ning töötatakse vaheldumisi ka erinevate tööandjate juures. Seda tehakse nii põhitööna kui ka põhitöö kõrvalt, kas vajadusest parandada majanduslikku olukorda või huvist teha ja kogeda midagi uut.

Praegu vastutab tööandja selle eest, et ühegi tema töötaja puhul ei ületataks töölepingu seadusest tulenevaid tööaja piiranguid ning tagatud oleks minimaalse puhkeaja järgimine. Näiteks, et töötaja ei teeks tööd öösel või nädalavahetusel või et tööpäeva sees peaks ta vaheaegu. Paindlike töövormide (näiteks kaugtöö) puhul töötab töötaja aga sageli tööandja põhilisest tegevuskohast eemal ning tööandjal puudub ülevaade sellest, millal töötaja reaalselt tööülesandeid täidab.