2000. aastate algul ei pääsenud ükski Eestit väisanud valitsusjuht Stenbocki maja istungisaali ringkäigust, et vaadata üle Eesti kui e-riigi tunnuseks kujunenud lameekraaniga monitoride rida, mille taga ministrid paberit kasutamata tähtsaid otsuseid langetasid. Mida kümnendi lõpu poole, seda veidramaks need külaskäigud muutusid, sest arvuti vahendusel tööd korraldav valitsus polnud kaugeltki enam ainulaadne, aga viisakate inimestena näitasid kõrged külalised endiselt välja suurt imetlust. Alles 2013. aastal loobus valitsus lõpuks lauaarvutitest ja piinlikuks muutunud kuvarite vaatamise ringkäigud lõppesid, kuigi paberivaba valitsuse juttu räägitakse külastajatele tänapäevalgi.

Mõneti sarnane seis kipub olema Eesti e-riigi kuvandiga – me elame paljuski endisest kuulsusest, kunagiste õigete otsuste viljadest, kuid konkurentsis püsimiseks on vaja enamat. E-valimised on rahvusvaheliselt selge maamärk, e-residentsus huvitava ideena kindlasti ka. Teisisõnu: mitut asja teeme ka täna hästi, aga oma üldiselt tasemelt on e-riik toppama jäänud. Tegu on valdkonnaga, mis areneb kõikjal maailmas kiiresti ja Eesti peab kuvandi säilitamise nimel järjepidevalt pingutama, et olla e-riigi valdkonnas globaalseks suunanäitajaks.

Tegutsedes iga päev tarkvararobootika ning tarkvara kvaliteedi ja arenduse valdkonnas, näen mitut lihtsat võimalust Eesti digitaalse eduloo jätkamiseks ja avaliku sektori IT-lahenduste veelgi tõhusamaks kasutamiseks.

Esiteks tuleks luua keskne avalik koodi- ja tarkusevaramu koos seda ümbritseva spetsialistide kommuuniga.