Eesti praegust munejate kanade koguarvu arvestades – neid on ligi miljon – oleks kavandatav kuni 360 000 või rohkemagi elanikuga kanala tõesti suur. Samm edasi samadele ettevõtjatele kuuluvast Põlvamaa Peri kanafarmist, mis mahutab kuni 80 000 kana. Ent võrreldes kolme miljoni kanaga farmiga, mille rajamise luba taotleb (seni tulutult) Lätti Valka kanti Euroopa suuruselt viies munatootja Ovostar, oleks Väimela õrrekanade farm tilluke tegija.

Selge on see, et haisu suurkanalas tekib ja see võib olla vängem kui seafarmis. Kuid kas see muudaks elu tõesti väljakannatamatuks ka naabruses asuvas alevikus? Kas kunagise loomapidamiskompleksi varemed on tõepoolest parem naaber kui moodne kanala? Kategoorilise lausega „Ei Eesti suurimale kanalakompleksile Väimela alevikus!” algav Väimela kandi aktivistide petitsioon, mis eile õhtuks oli kogunud 184 toetajat, diskussiooniks ruumi eriti ei jäta. Kanala on paha ja kõik.

Paistab, et eestlaste haistmismeel on alates 1990-ndate esimesest poolest läbi teinud suure evolutsiooni. Sellise, mis juba mõtlemisvõimetki mõjutab. 30 aastat tagasi oli maa täis kolhooside-sovhooside lautasid, paljudes maamajapidamistes oli lehm või mitu. Kõige selles kadumisest sündis müüt „Mart Laar hävitas Eesti põllumajanduse”. Nüüd, nagu näha, on aeg sealmaal, kus müüdi võib ümber sõnastada nii – Laar vabastas meid põllumajandustootmise haisust ja sellega kaasnevatest kärbestest.

Kõikvõimaliku tootmise peletamine annab märku, et elul Eestis – ka Tallinnast kaugemal – pole viga midagi, riik on kui suur puhkeala.

Kõikvõimaliku tootmise kartmine ja peletamine annab märku, et elul Eestis – ka Tallinnast kaugemal – pole viga midagi. Eestist on saanud otsekui hiiglaslik puhkeala, kus töökohti loovad ettevõtmised paljude inimeste meelest mitte ei tõsta piirkonna kinnisvara hinda, vaid hoopis langetavad seda. Mõni erakond võiks proovida eelseisvatel valimistel õnne lubadusega Eesti majandus igavaseks külmutada.