Minister Riina Sikkut räägib õigust, et meie töösuhted ja -seadused on ajale jalgu jäänud („Tööõigus ei täida enam oma ülesannet”, EPL 23.7), kuid pakub vale lahendust. Kaugtöö seadusesse kirjutamine oleks pelk kosmeetika, seda on liiga vähe ja selleks on liiga hilja. Iga ambitsioon, mis pisem EL-i paindlikema tööeluga riigiks saamisest, on lati alt läbijooksmine.
Töösuhted, töö tegemise viisid, töö iseloom ja töö tegijad muutuvad tänapäeval nii kiiresti, et liialduseta võib seda nimetada töörevolutsiooniks. Majandus pole selline, nagu see oli aastakümneid, pole ka ettevõtlus ega inimesed. Võrreldes kahe aastasaja taguse, tööstusrevolutsioonijärgse ajaga on majandusest kadunud aurumasinad, 13-tunnised tööpäevad ja kurnav vabrikutöö. Kuid alles on samast ajast pärinevad töösuhted. Hädas on pea kogu arenenud maailm ja erasektor üritab hambad ristis kiirete muutustega kohaneda. Ning avalik sektor pingutab vähemalt sama rängalt, et muutusi eirata.
Kellast kellani töö kindla töölaua või -masina taga, aastatepikkune püsi- ja sõltuvussuhe tööandja ja töötaja vahel, tööandja kontroll töö tegemise viisi ja aja üle, puhkusegraafikud ning kollektiivsed töösuhted rändavad meie silme all ajaloo prügikasti. Mida arenenum on majandus, seda kiiremini.