Sotsiaalne tellimus puhta keskkonna ja tervislikkuse järele ning teadlikkus neist pole alates tööstusrevolutsioonist olnud nii suur kui praegu. Tõenäoliselt on muutuse üheks põhjuseks nii pendliteooria (ühe äärmuse piir on saavutatud, uudised hambaharju ja kilekotte täis vaalade surnukehadest on muutunud igapäevaseks) kui ka tänu infoühiskonnale suurenenud teadlikkus meie elukvaliteeti mõjutavatest teguritest. Peamiselt muutub senisele tööstus- ja tarbimisühiskonnale omane mõtteviis aga poolsunnitult, sest oleme planeedi koos kõige sellel elavaga ära mürgitanud ja risustanud. Tagavarad on otsas.

Mäletan, et kui kümne aasta eest seesuguseid mõtteid väljendasin, pidasid paljud lugejad ja kuulajad mõtteviisi muutust utoopiaks. Enam mitte. Supermarketi lettidel on ammuilma ökokodukeemia, mahetoidu mõiste on kõigile tuttav, muutused meie mõtteviisis on märgatavad. Vanamoodi pole talutaval viisil võimalik juba lähitulevikus jätkata. Uutmoodi elamine on ellujäämise küsimus ning keegi peab siin otsustavalt teenäitajana otsa lahti tegema. See elupäästjast teenäitaja peab olema Eesti Vabariik oma elanikega.