Kirjutan neid ridu Kiievi-Odessa rongis. Higinõred voolavad ja olen nelja tunni jooksul joonud pea kaks liitrit vett. Ent las see kuumus olla, ma armastan rongireise ja eriti platskaardiga, nagu praegugi. Mu kõrval istub 20-ndates noorte seltskond, kes sõidab Odessasse neist ühe sünnipäeva tähistama. Mu vene keele oskus on, nagu ta on, aga jutule sain küll. Mängisime aja sisustamiseks turakat. Pisut eemal istub üks vanem proua, kel selgelt oma traditsioon, olgu või põrgukuumus, ikka samovarist kuuma vett võtta ja teed juua. Kuus tundi veel sõita – see pole midagi.

Kolm aastat tagasi samal ajal istusin Moskva-Vladivostoki rongis. Trans-Siberi läbimiseks kulus 144 tundi ehk pea kuus ööpäeva. Ka seal olin üksi ja tutvusin meeldejäävate inimestega. Näiteks mu kupeekaaslane Edward, kes oli ametilt analüütik ja töötas ühes Hongkongi suurfirmas. Ta nägi välja noor, pakkunuks 25, ent selgus, et 40. Ta ütles, et tundis end suurlinnas nii üksi ja koha peal tammumas. Ta loobus tööst ja otsustas säästude eest aastakese reisida.