Hiljuti valmis TTÜ ja Praxise poolt koostatud uuring, mille eesmärk oli Eesti ettevõtluse ökosüsteemi kontseptsiooni rakendamiseks eelduste loomine.

Uuringus toodi välja, et Eesti aeglase tootlikkuse kasvu üheks põhjustajaks on ärikeskkond, mis tervikuna on küll ettevõtlust toetav, aga on palju tegureid, mis tootlikkuse kasvu pidurdavad. Näiteks inimkapitali piiratus, sh tööjõu sissetoomise keerukus, piiratud juurdepääs rahastamisvõimalustele ja riskikapitalile, kõrged maksumäärad, vähene uue tehnoloogia kasutuselevõtt, raskendatud juurdepääs välisturgudele, vähene võrgustumine ning tarneahelate vähene keerukus ja ulatus. Üldine arvamus olukorrast on hea, detailidesse minnes aga ilmnevad pigem probleemid.

Sarnastest analüüsidest selgub, et needsamad Eesti majanduse probleemid on juba aastaid hästi teada ja püsinud muutumatuna, sest nendega pole piisavalt ja süstemaatiliselt tegeletud.

Kui mõelda viimaste aastate peale (ja ma ei pea silmas viimast paari aastat, vaid pikemat perioodi), siis on raske meenutada ühtegi väga olulist riiklikku otsust, mis oleks märkimisväärselt kaasa aidanud eelmainitud probleemide lahendamisele ning Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmisele.