Hiljuti Eesti Päevalehes tööõiguse reformi kohta sõna võtnud Kristjan Vanaselja („Käes on sajandi võimalus teha Eestist EL-i ajakohaseimate töösuhetega riik”, EPL 1.8) soov, et iga töötaja saaks ise enda tööelu juhtida, on pealtnäha üllas. Süvenedes selgub, et Vanaselja arvates ei tohi riik enam töötaja eest välja astuda (peaks „lapsehoidja rollist välja astuma”), vaid jätma kõik töösuhete küsimused töötaja ja tööandja omavaheliste läbirääkimiste hooleks, sealhulgas loobuma puhkusegraafikutest ja kollektiivsetest töösuhetest.

Vanaselja mõte, et riikliku regulatsiooni kärpimine suurendab töötajate vabadust, näib tuginevat kahele eeldusele. Esiteks: töötaja ja tööandja on tööturul võrdsed, mistõttu neid peab käsitlema võrdsete partneritena. Teiseks: töösuhete reguleerimine nõrgendab töötaja positsiooni. („Riik, mis sunnib tööandjat töötajal hommikul ninaaluse puhtaks pühkima ja kättpidi töömasina taha talutama, eeldab töötajast halvimat.”)