Neil päevil möödub kümme aastat Venemaa viimasest sissetungist naaberriiki Gruusiasse. Sissetungi mõju on kaotatud alade ja sisepõgenike näol senini märgatav. Kallaletung Gruusiale sai järje kuus aastat hiljem, kui Venemaa ründas Ukrainat. See sõda kestab siiani.

Need näited kinnitavad, et Euroopa peab rohkem panustama omaenda julgeolekusse ja kaitsevõimesse, sest mitmel põhjusel pole õige tugineda ainult USA-le. Kaitsekuludesse panustamine on viimasel ajal NATO riikide põhiline vaidlusteema, seda ennekõike USA presidendi Donald Trumpi järskude seisukohavõttude tõttu, milles ta süüdistab Euroopat USA arvel elamises. Viimaselt NATO tippkohtumiselt lahkus Trump nõudega, et kõik NATO riigid peaksid kaitsekuludeks eraldama koguni 4% SKT-st. See on paraku ebarealistlik, sest suur osa pole jõudnud veel isegi soovitusliku 2%-ni.

USA-l on õigus Euroopa kaitsekulude madalat taset kritiseerida ja Trump pole esimene president, kes soovib NATO Euroopa riikidelt suuremat panust, kuid teistest erinev on viis, kuidas Trump seda nõuab. Tema kriitika on segu ähvardustest ja ebaviisakusest liitlaste suhtes. Ta on korduvalt viidanud võimalusele vähendada USA osalust Euroopa julgeoleku tagamisel, kui liitlased ei panusta kaitsesse rohkem. Tegelik olukord on samas seni olnud vastupidine – Trumpi ametisoleku ajal on USA suurendanud panust Euroopa julgeolekusse, näiteks NATO heidutusjõu tugevdamisega Euroopa idaosas.