Kui manada mõtteis pilt idüllilisest elust, siis kangastub sume õhtu suvemaja verandal keset loodust, mitte kesklinna kortermaja lämbe elutuba, isegi kui seal nutikõlar häälkäskluse „Siri, play music” peale muusikat mängib. Ometi hindavad Eesti riik ja inimesed peaaegu religioosselt (info)tehnoloogiat, nähes selles hea elu poole viivat teed ja ignoreerides kaasnevaid ohte.

Tuleviku Eestis võiks püüda targemini ühitada tehnoloogilist arengut ja inimkeskset elu. See tähendab hoolikat kaalumist, mida tahame anda otsustada masinatele ja mida mitte.

Algoritmide lõksus

Näiteid tehnoloogiaga seotud ohtudest pole vaja kaugelt otsida. Klikkide põhjal koostatud ajaleheportaal kutsub lugejates esile tugevaid tundeid, nii et lugejad püsivad veebilehel või tulevad sinna sadu kordi päevas tagasi. See aga fookustab arutelu teemadele, mis pole tuleviku perspektiivist üldse olulised ega aita täita ajakirjanduse objektiivsuse eesmärke. Oluliseks muutuvad vaid lugejate põhiinstinktidele apelleerivad teemad. Algoritmid toodavad seega juba praegu matslikkust ja madaldavad diskussiooni taset. Lähitulevikus võivad algoritmid tundepõhistest sõnadest ka ise pealkirju ja uudiseid koostada.