Lahinguraketi välja tulistamine oleks võinud lõppeda traagiliselt, kui rakett oleks maandunud tihedama asustusega paika kui soostunud mets Endla looduskaitseala kandis. Selle hindamiseks, kui suur oli oht, et rakett võtab muu suuna – näiteks mõnele Eesti asustatud punktile või Venemaale – praegu piisavalt andmeid ei ole. Ilma uurimisetagi saab öelda, et raketi ekslik välja tulistamine (või iseeneslik valla pääsemine) on ülimalt väikese tõenäosusega sündmus. On tuhandeid ohtusid, mida tsiviilelanikel tasub karta rohkem kui NATO või Eesti vägede tegevuste käigus viga saamist.

Öeldu ei tähenda, et asjasse puutuvad sõjaväelased NATO-s, Hispaanias ja Eestis võivad juhtunusse kergelt suhtuda. Tegijal juhtub, aga püüdlema peab selle poole, et ei juhtuks. Eelkõige ohustavad õppustel juhtuvad õnnetused sõjaväelasi, mitte tsiviilisikuid. Näiteks USA sõjaväelasi hukkus 2017. aastal rohkem õppustel kui sõjategevuses. Kaitsestatistika teemal salatsevama Venemaa õppustest Zapad 2017 levis mullu sügisel videolõik, kus lahingukopterilt tulistati kogemata kaks raketti õppust jälginud ajakirjanike pihta.

Raketi välja tulistamise põhjuse selgitavad eksperdid loodetavasti varsti välja ja valgustavad sellest ja ette võetavast vigade parandusest ka avalikkust.

Õnnetuste põhjused on detailides erinevad, aga üldistatult saab öelda, et kõige sagedamini on selleks sõjaväelaste puudulik ettevalmistus (näiteks liiga vähe lennutunde), vanavõitu sõjamasinad ning nende hooldusel tehtud vead või liigne kokkuhoid. Teisisõnu: kõikvõimalike intsidentide ohu vähendamiseks ei tule õppelende vähendada, vaid pigem suurendada.

Selle, mis ikkagi oli teisipäevase juhtumi täpne põhjus – inimesed, tehnika või mõlemad –, selgitavad NATO ja asjasse puutuvate liikmesriikide eksperdid loodetavasti varsti välja. Et usaldus NATO vastu ei väheneks, ei tohiks järeldusi üksnes kaitseväe teada jätta, vaid valgustama peaks ka avalikkust.