Olen oma muukeelsetes välispoliitika analüüsides korduvalt tõdenud, et sõltumata ühe või teise isiku ponnistustest on Eesti välispoliitika edu tulenenud paljuski lihtlabasest vedamisest. Ehk siis – võinuks minna halvasti, aga miski hoidis selle ära. Täna lisan sellesse nimistusse ka Hispaaniahävituslenduri ootamatu näpuliigutuse – saata rakett (Endla) rappa samas kui kümnetel samasugustel juhtudel tabatakse midagi või kedagi – on vedamine. Riigina! Kuna kahju ei tekitatud, ei saanud erilisi tuure üles võtta ka säärases seisu paratamatult tööd alustav Kremli propaganda.

Pealegi toimus tööõnnetus Gruusia sõja 10. aastapäeval, milleks Kremli propagandamasin oli ju hoolikalt valmistunud. Nagu Eestigi, on Gruusia samuti piiririik, geopoliitika toimetab jätkuvalt, ent fakt on see, et valesti lennanud raketi panus pikka aega käinud hübriidsõjasse osutus minimaalseks. Moskva võimalikku n.ö. sügavuti minekut takistas sealjuures tõik, et kui välismaal asuvates baasides teenivad sõjaväelased on kohalikele inimestele kurja tekitanud, siis on see NATO-Venemaa rindel viimastel aastatel olnud Venemaa ja mitte NATO riikide probleem.

Tulenevalt Gruusia sõja ümmargusest aastapäevast oli samas ikkagi kummaline saada teada, et Eesti välisminister ei läinud Thbilisis toimunud Läti, Leedu, Poola ja Ukraina ministrite kogunemisele