Kaks kümnendit tagasi olime riigina muutjad. Värske tuulehoog läppunud Euroopas. Tulime kinnisest süsteemist ning pakatasime vajadusest kõike muuta ja ise kiiresti muutuda. Meie ja lääne vahel oli suur lõhe, mida tormasime õhinal ületama. Tahtsime olla ilusamad, kiiremad ja targemad. Leidsime võimalusi seal, kus paljud teised nägid takistusi.

Vanasti imestasime, kuidas küll lääs saab olla nii aeglane ja tuim. Nüüd võime aeglasena mõjuda hoopis meie ise. Ei maksa unustada, et ehkki suuremad isendid ei söö ilmtingimata väikesemaid, võidavad kiiremad ja nutikamad aeglaseid. Kas oleme endiselt kiiremad ja nutikamad kui meie naabrid? Teised Euroopa riigid? Ei ole. Unikaalne ja ühtlasi lihtne võimalus selleks on meil aga olemas.

Erinevalt linnastunud lääneeurooplastest tunneme end metsas koduselt. See teeb meid tugevaks, ümbritseva ja teistega arvestavaks. Oleme harjunud loodusega koos elama. Saame hakkama uute olude ja väljakutsetega. Meile meeldib liikuda võõrastel radadel. Seal, kus keegi pole varem käinud. Kasutagem see ära. Tehkem Eesti mahedaks!