Kui Eesti 200 oma esimese manifestiga tänavu kevadel avalikkuse ette tuli, ei mainitud seal kordagi sõnu nagu iseseisvus, sõltumatus, Eesti rahvas, eestlased, eestlus, eesti keel, rahvusriik, eestlaste sündimus, rahvuskultuur. Mida rohkem nende esindajad avalikkuses sõna saavad, seda selgem on, et Eestisse luuakse poliitilist rühmitust, kelle eesmärk on Eesti rahvusriigi lammutamine.

Kahesajaliste kõneisik Kristina Kallas, ema poolt venelane, on varem väljendanud seisukohta, et Eestis peaks teiseks riigikeeleks olema vene keel. Nädalavahetusel ilmunud Postimehe intervjuus tunneb ta rõõmu, et pärast Krimmi annekteerimist hakkas narvakate enesekindlus tagasi tulema
ja nüüd tunnevad nad, et nemadki on olulised. Samuti ütleb Kallas, et EKRE, kes esindab rahvusriiklust, tekitab temast õudust.

Sisuliselt annab Kallas narvalastele julgust, et ka nemad võivad Eestist lahku lüüa nagu venemeelne Krimm. Samuti annab Kallas mõista, et eestlased kui rahvus nende tuleviku-Eesti juurde ei kuulu. Sellise põhiseaduse õõnestava tegevuse eest pole palju nimetada Kallast mõjuagendiks, kes tegutseb vaenuliku naaberriigi huvides.

See on märkimisväärne, arvestades seda hüsteeriat, mis puhkes, kui väljendasin valmidust külastada Krimmi eestlasi, et viia neile annetuste teel kogutud raha sealse kultuurimaja renoveerimiseks. Krimmi
külastamine on võrdne okupatsiooni heakskiitmisega, karjusid poliitilised oponendid ja meedia, vaikides sellest, et abi kohaletoimetamiseks Krimmi on mitmeid võimalusi.

Leian, et Eesti 200 liidri väljaütlemised tekitavad küsimuse, milline on Kallase ja tema ideoloogiliste kaaslaste lojaalsus Eesti põhiseadusele. Nende tegevuse vastu võiks huvi tunda kaitsepolitsei.