Õiguslikul vaidlusel on alati vähemalt kaks poolt ning enamasti on vaidlusel lõpuks vähemalt üks kaotaja. Teine koht õigusvaidluses on kaotus. Väga harva on mõlemad pooled rahul. Isegi tsiviilõiguslik kompromiss või kriminaalõiguslik kokkulepe on tegelikult lahendus, kus üks või mõlemad pooled teevad järeleandmisi, et vältida kurnavat vaidlust. Kaotus tekitab hinges kibedust, eriti kui enda arvates õige asja eest seistes jääd alla.

Liiklusadvokaat ei puutu kokku suurte korruptsiooniprotsessidega, vaidlustega suurte rahade pärast, poliitiliste protsessidega ega kriminaalide kõige jälgima seltskonnaga. Seetõttu ei tunne ma kahtlemata meie õigussüsteemi selle kõigis aspektides. Olles aga oma töise karjääri jooksul osalenud mitme tuhande kriminaal-, tsiviil-, haldus- ja väärteoasja menetluses saan siiski teatud järeldusi teha.

Õigussüsteem on üldiselt erapooletu

1. Eesti õigusemõistmine on valdavalt õiglane ja seaduslik. Kuigi ka minul on olnud kaasuseid, kus kohtunik minu arvates ei ole lihtsalt aru saanud asja olemusest ja on tõendeid hinnanud pealiskaudselt või kallutatult. Vahest kiristan ka hambaid, kui kannatanu esindajana pean alla vanduma prokuratuurile kriminaalmenetluse lõpetamisel