Mäletan, et olid siis värskelt erakonda astunud, kui koos Tre Raadios esinedes saatejuht küsis Sinult, et kas Ain kuulub Sinu meeskonda? Sa vastasid umbes nii, et see küll meeldiks Sulle, aga Ain ise ei taha. Ma olin pisut hämmingus ja ehk pisut solvunudki, sest olin koguaeg arvanud, et oleme samas tiimis. Sõnadel on jõud ja ehk sellepärast me päris kokku ei kasvanudki.

2012. aastal otsisin väljundit poliitikasse, sest mu isiklikus elus oli kõik paika loksunud. Tundsin, et soovin kuidagigi panustada meie isamaa paremasse tulevikku. Mul on kuus last ja minu ainuke motivaator poliitikas tegutsemisel on see, et saaksin ühel päeval rahulikult minna teisele poole pilvepiiri teadmises, et minu lastele jääb parem Eestimaa.

Ma ei soovinud liituda ühegi olemasoleva parteiga, sest need paistsid mulle jõledad ja täis partokraatiat. Lisaks lokkavad toiduahelad, mis kägistavad meie riiki. Ma ei tahtnud parteilaseks. Siis avastasin Vaba Isamaalise Kodaniku ja mulle meeldis see punt: Tarand (kellega olin eelnevalt Facebooki vahendusel suhtlema hakanud), Lukas, Herkel ja paljud teised. Esimesel VIK-i üritusel tutvusin Jaanus Ojanguga, kes on väga suurepärane inimene ja keda võin oma sõbraks nimetada. Üsna pea sai selgeks, et kui tahad midagi muuta, siis saab seda teha parlamendis ja selleks on vaja vahendit ehk erakonda. Jõudsime läbi raske töö Vabaerakonna sünnini, panustades vabatahtlikult oma aega ja raha. Indrek Tarand hoiatas mind, et tegutse, aga hoia kodus perega tasakaalu. Olen püüdnud seda järgida, aga tihti on siiski pere kannatajaks jäänud. Õnneks on nad toetavad ja elavad mulle kaasa, selles osas olen õnnelik inimene.

Vabaerakond sündis, Sina liitusid meie nimekirjaga 2015. aasta valimistel ja me pääsesime parlamenti. Sa tegid väga hea tulemuse valimistel ja said isikumandaadi, aga see tuli siiski läbi eelneva Vabaerakonna loojate töö. Täisnimekirja kokkusaamine (poolikud nimekirjad ei ole kunagi läbilöögi võimelisteks osutunud), kautsjoni kogumine, programm jne on väga paljude tublide inimeste töö tulemus. Üksinda ei oleks Sa seda ju saavutanud. Mäletan Sinu innustavaid kõnesid meie koosolekutel kampaania ajal, need olid tõeliselt head.

2017. aastal sai Sinust Vabaerakonna esimees. See oli loogiline käik, sest üks liidritest olid Sa kogu aeg olnud. Sa olid äge esimees, ükski erakond ei saa uhkustada esimehega, kes möllab laval laulda ja hängib erakonna liikmetega linna peal. See oli äge aeg, aga siis Sa loobusid… Enamusele ootamatult, selgitusega, et nii on Vabaerakonnale parem ja ainult nii jääb erakond püsima. Sest muidu me häviksime räpases võitluses. Et see on erakonna püsimajäämise huvides…

Täna ma näen midagi muud. Sa halvustad igal võimalikul juhul Vabaerakonda, süüdistad meid toiduahelates, mida mina ei näe mitte kusagil. Meil lihtsalt ei ole neid. Kui keegi püüdis miskit kosta Autorollo asjus, siis ehk mõistsid miskit valesti või oli tegemist kellegi

eraalgatusega, aga seda ei saa kuidagigi laiendada Vabaerakonnale. Vabaerakond on just selline liikumine, mis on ehitatud alt üles. Sina, Artur, räägid, et piirkonnaühendusi pole vaja ja juhatus peaks koosnema fraktsioonist. Just see ei ole alt üles erakond, just see ei ole see, milles Sina näed liikumist, aga mis pole justkui erakond. Erakond on vahend, mitte eesmärk!

Meil on veel võimalus Eesti korda teha. Koos Sinu, Indreku, Andrese, Monika, Jaanuse ja paljude teistega. Ja kui see on tehtud, siis võime rahus kasvõi kõik erakonnad laiali saata. Aga palun, ära hävita seda tööd, mida mina ja paljud teised on teinud. Artur, ära hävita Vabaerakonda, kus oli ka Andres Ammas, kes oli meie paljude suur õpetaja ja eeskuju. Keegi vabaerakondlastest ei ole süüdi tema lahkumises pilvepiirile, kuid usun, et hetkel kortsutab ta kulmu meie omavahelist kaklust jälgides