Viimane kogemus oli nädalavahetusel Pärnu Muusikafestivali lõpukontserdil peale Paavo Järvi imelist dirigeerimisetteastet ja festivaliorkestri esinemist. Rahvas plaksutab, dirigent naaseb, rahvas plaksutab edasi, dirigent naaseb, juba kostub ka jalgade põrinat ja osa publikust on püsti tõusnud, dirigent naaseb, lisalugu. Nii ka teine tsükkel, kuni dirigent püüab lehvitustega selgeks teha, et tänaseks on kõik.

Kas võiks sõlmida siin rahvusliku kokkuleppe, et kontserdikülastajad mobiliseerivad end kohesteks ovatsioonideks? Nii saavad esinejad planeeritud ajal puhkama ja kannatamatumad külastajad ei pea tundma piinlikkust lõputuna näiva aplodeerimise pärast.