Kui me hakkame praeguseid suundumusi mingilgi moel tulevikku venitama, siis on pessimism kerge tulema. Esimese probleemina tõuseb esile demograafia. Rahvastiku vananemine tekitab küsimusi nii rahvuse säilimise kui ka selle kohta, kes hakkab tööd tegema, et riiki üleval pidada. Kuigi meie inimeste efektiivne eluiga on õnneks selgelt pikenemas, pole selle tempo kindlasti piisav selleks, et riiki veidigi pikemas perspektiivis tulevikku välja kanda.

Riigi kui sellise ülevalpidamise kontekstis kerkib ka seni vastuseta küsimus sellest, milline on meie positsioon rahvusvahelises tööjaotuses. Selleks et riik saaks edukalt eksisteerida ja areneda ning riigi elanike elustandard paraneda, võiks suvalisel kõnealusel riigil olla maailmale (majanduslikus mõttes) ka midagi anda. Nimekiri sellest, mida ühel riigil võiks anda olla, kipub olema lüheldane, ning mis seal salata, ka riikide konkurents on kõigis neis punktides selgelt üha karmim.