Okupeeritud Eesti esimesest avalikust poliitilisest meeleavaldusest osavõtnud ei nõudnud Hirvepargis 23. augustil 1987 veel iseseisvust. Nad nõudsid tõe avaldamist Molotov-Ribbentropi 23. augusti 1939 sõlmitud lepingu salaprotokollide kohta, mille alusel Stalin ja Hitler jagasid Euroopa mõjusfäärideks.

Punaarmee vabastatud Ida-Euroopas mõrvati esimese viie rahuaja aastaga (1945–50) laias laastus miljon inimest.

Eesti, Läti, (kuu aega hiljem Leedu,) idapoolne osa Poolast, Rumeeniale kuulunud Transnistria (nüüdne Moldova) ning Soome langesid kahe diktaatori kokkuleppega Nõukogude Liidu mõjusfääri. Oma mõju tegelikuks kehtestamiseks neis piirkondades nägid mõlemad totalitaarsed režiimid ühtainsat vahendit – toorest jõudu, millega hävitati poole tosina Ida-Euroopa riigi iseseisvus.

23. august 1939 ei jäänud vaid teoreetiliseks mõjusfääride jagamiseks kaardil. Moskvas kokkulepitu kujunes sütikuks, mis nädal hiljem vallandas teise maailmasõja. Seda põhjapanevat tõsiasja ei ole suudetud või tahetud läänes siiani teadvustada: teise maailmasõja alustamiseks oli vaja kaht kiskjat ja nende omavahelist lepet. Hitler ei pidanud võimalikuks oma läänepoolsete vastaste ründamist, kindlustamata tagalat idas. Hitleri Poolasse sissetungi varjus okupeeris Nõukogude Liit 17 päeva hiljem Poola idapoolse osa ning asus seejärel hõivama teisi Molotov-Ribbetropi kuritegeliku kokkuleppega Moskvale määratud alasid.

Stalin toetas Hitlerit

Järgnenud 21 sõjategevuse kuu vältel abistas Stalin Hitlerit Lääne-Euroopa vallutamisel mitte ainult poliitiliselt (ta keelas muuhulgas prantsuse kommunistidel Hitlerile vastu panna), vaid iseäranis majanduslikult, varustades Saksamaad nafta, teravilja ja muude strateegilisete toorainetega. Asjaolu, et mõlemad kiskjad sattusid lõpuks omavahel konflikti, aitas küll Stalinil tõusta Euroopa fašismist vabastaja rolli, kuid ei vähenda tema kaasvastutust teise maailmasõja vallandamise ning terve rea iseseisvate riikide hävitamise eest.

Muide, Stalini-aegne Nõukogude Liit on õõvastavalt ainulaadne seetõttu, et kommunistlik režiim pidas pidevat sõda omaenda elanikkonna vastu, tingides sellega miljonite kodanike füüsilise hävitamise. Rahuaega kui sellist nõukogude totalitaarne ühiskond ei tundnud.

Kommunistliku Nõukogude Liidu kaksikroll teises maailmasõjas on oluline tegur, miks natsismi ja kommunismi ohvreid käsitatakse siiani erinevates kategooriates. Seda pole muutnud tõsiasi, et punaarmee vabastatud Ida-Euroopas mõrvati esimese viie rahuaja aastaga (1945–50) laias laastus miljon inimest. Natsiside ehitatud koonduslaagrid ei suutnud mahutada sadu tuhandeid uusi vange, algas uute laagrite suurejooneline ehitamine ning kümnete tuhandete küüditamine Poolast, Ungarist, Tšehhoslovakkiast jm Nõukogudemaa avarustesse.

Ohtlik ebavõrdsus

Tegemist on mitte üksnes moraalselt vastuvõetamatu, vaid ka potentsiaalselt ohtliku ebavõrdsusega. Kui natsismi ohvrite puhul on rahvusvahelise konsensusega tagatud „ei iial enam“, siis miljonid kommunistlike režiimide ohvrid ja nende järglased on jäetud riikideülese solidaarsuse, moraalse toetuse ja tunnustuseta. Nende saatus taandub kohapealse kommunistliku režiimi järglasvalitsuse heale tahtele või tahte puudusele. Kõnealused järglasvalitsused on suures osas välja kasvanud äsjase kommunistliku režiimi funktsionääridest ja majandusjuhtidest, kes on küll muundunud demokraatideks ja ärimeesteks, kel aga puudub igasugune motivatsioon eelneva süsteemi kuritegude põhimõtteliseks hindamiseks.

Lennart Meri kirjutas aastal 2000 sissejuhatuses „Kommunismi musta raamatu“ eestikeelsele tõlkele: „Kommunistliku süsteemi kuritegusid eitatakse või õigustatakse eri ettekäänetel. Ei idas ega läänes ole toimunud enesepuhastust. Ükski riik pole end vabastanud oma kommunistlikust minevikust, nagu Saksamaa puhastati natsidest [...] Totalitaarse riigi inerts Eestis on hoopis suurem, kui seda vabanemise rõõmus endale tahtsime tunnistada.“

Siit lähtus kümme aastat tagasi mitmete hiljutistest kommunismimaadest pärinevate europarlamendi saadikute algatus, mis väljendus kõnealuse parlamendi 2009. aasta 2. aprilli resolutsioonis Euroopa südametunnistusest ja totalitarismist. Oluline on EL-i kõrgeima rahvaesinduse järeldus: „Ühinenud Euroopa on võimalik ainult siis, kui suudame jõuda ühise vaateni oma ajaloole, tunnistada kommunismi, natsismi ja fašismi ühise pärandina ning viia läbi ausa ja põhjaliku arutelu möödunud sajandi kõigi totalitaarsete kuritegude üle“. Resolutsioon mõistab kindlalt ja ühemõtteliselt hukka totalitaarsete kommunistlike režiimide toime pandud inimsusevastased kuriteod ja rasked inimõiguste rikkumised, avaldab nimetatud kuritegude ohvritele kaastunnet, mõistab ja tunnistab nende kannatusi.

Oluline läbimurre

Aastal 2009 saavutati Euroopa mineviku hindamisel küll oluline poliitiline läbimurre, kuid europarlamendi liikmete hinnangul on vaja Euroopa ajaloo põhjalikku ümberhindamist ning ajalooõpetuse parandamist, eelkõige aga arusaama, et kommunistlike kuritegudega leppimiseni on võimalik jõuda üksnes vastutust tunnetades, andestust paludes ja moraalset uuestisündi edendades. Kõigest eelöeldust jääb tegelikult ikka veel karjuvalt vajaka.

Seetõttu on europarlamendi üleskutse tähistada 23. augustit kui üleeuroopalist kõigi totalitarismiohvrite mälestuspäeva kujunenud Euroopa kodanike ajalookäsitluse ümberhindamisel lootustandvaks praktikaks. Eesti valitsus on üheksa aastat eeskuju näidanud, asudes esimesena juba 2009. aasta augustist korraldama 23. augusti mälestusüritusi, millega viimastel aastatel on kaasnenud rahvusvahelised konverentsid.

Käesoleval aastal kulmineerub see kommunismiohvrite memoriaali avamisega Maarjamäel. Aastal 1987 algatas Lagle Parek Hirvepargis allkirjade kogumise aktsiooni, et püstitada mälestusmärk stalinismi ohvritele. 31 aastat hiljem on see idee lõpuks kehastunud. Tee ajaloolise tõe ja õigluseni on jätkuvalt pikk ja vaevaline, kuid teist teed tulevikku ei ole. Ja me kõik saame seda rännakut kiirendada.

23. augustil Tallinnas Maarjamäel avatav Eesti kommunismiohvrite memoriaal on püstitatud mälestamaks kõiki neid Eesti inimesi, kes kannatasid Nõukogude Liidu režiimi poliitilise vägivalla käes aastatel 1940–1991.

Sellega võiks piirduda, kuid Eesti ajalookogemuse keerulise omapära tõttu on omal kohal ka pikem selgitus, eelkõige põhjusel, et ka pärast Stalini aega oli „poliitilisteks repressioonideks“ nimetatud punane terror kas maha vaikitud või tugevalt moonutatud ning võis seetõttu jääda arusaamatuks või põhjustada väärarusaamu. Muide, ka terroriohvrid olid sunnitud pidama oma kannatusi iseenda või oma perekonna mureks. Peale selle on erinevalt Saksa natsionaalsotsialistliku režiimi ohvritest kommunistlike režiimide ohvrite ja nende kannatuste kohta maailmas teavet ja mõistmist veel vähevõitu.

Alles vabanemistuhinas 1980. aastate lõpus näidati selgelt, et poliitiline vägivald oli Nõukogude Liidus riikliku terrori iseloomuga ning selle all kannatati reeglina mitte oma süütegude, vaid Eesti omariikluse tõttu, meie kõigi eest. Järgnevatel aastatel osaliselt avanenud arhiivid on seda arusaama kinnitanud.

Nõukogude režiimi poolt poliitilistel põhjustel toime pandud mõrvade, vangistamiste ja küüditamiste ohvrite hulgaks on hinnanguliselt pakutud üle 75 tuhande Eesti inimese, mis on siinse veidi üle miljonilise rahvaarvu juures tähelepanuväärselt palju.

Kommunistlike režiimide kuritegude osas on Eesti ajalookogemus oma suhtelises unikaalsuses (rahvad, kes sattusid enne Nõukogude Liidu kui Saksamaa agressiooni alla, võib üles lugeda ühe käe sõrmedel) kindlasti huvipakkuv, seda eelkõige nendele, kes siin aset leidnut ja seeläbi ka erinevate totalitaarrežiimide toimimist mõista püüavad. Võib arvata, et vähemalt esialgu on ka neid, kes Eesti sellist ajalookogemust mõista ei püüa ja ei soovi. Eesti kommunismiohvrite memoriaal pakub selleks aga hea võimaluse.