Vabariigi algusaastatel olin ma tulihingeline Isamaaliidu valija. Mart Laari juhitud erakond kehastas sel hetkel kõike positiivset: oli uuendusmeelne, värske, energiline. Hiljem andsin ma oma hääle aina sagedamini sotsidele, kes tundusid keskmisest Eesti poliitikust intelligentsemad ja ausamad.

Võiks ju väita, et minu säärane käitumine peegeldab mu täielikku selgrootust – ma justkui ei suuda ära otsustada, kumb ma olen, kas parem- või vasakpoolne. Isamaaliit ja sotsid peaksid ju justkui seisma poliitikavälja eri servades. Aga minu silmis see nii ei olnud. (Ja lõppude lõpuks olidki nad sageli koos ühes ja samas valitsuses.) Ega ma tõepoolest ei suuda ega viitsigi aru saada, kas ma olen parem- või vasakpoolne. Minu jaoks on oluline toetada sümpaatseid inimesi. Näiteks europarlamendi valimistel olen ma nüüd juba kaks korda hääletanud Indrek Tarandi poolt. Ma tõesti ei tea, kus täpselt asetseb poliitilisel maastikul Indrek. Aga et tegemist on usaldusväärse ja aruka inimesega kenast perekonnast, selles ma olen kindel. Ja sellest mulle valiku langetamisel piisab.

Seoses „Eesti 200” erakonnastumisega räägitakse taas laialdaselt maailmavaatest. Uutel tulijatel justkui pole seda. Sama puudutab ka Artur Talvikut ja teda ümbritsevat seltskonda. Kuhu neid klassikalisel vasak-paremskaalal paigutada? Milline on nende ideoloogia?

Ei saa aru, miks see nii hirmus oluline on. Kas vanadel erakondadel siis on mingi maailmavaade? Huvitav, millist maailmavaadet esindas näiteks Savisaar? Või millisest ideoloogiast lähtuti Autorollo asju ajades? Muidugi, küllap on erakondade programmides ning põhikirjades üht-teist kirjas, aga kes viitsib neid igavaid dokumente lugeda? Ja mis tähtsust on sellel, mis kuhugi kirja on pandud, kui tegelik elu eeldab nagunii kompromisse ja jooksvalt sündinud lahendusi.

Ei saa aru, miks ideoloogia nii hirmus oluline on. Kas vanadel erakondadel siis on mingi maailmavaade? Huvitav, millist maailmavaadet esindas näiteks Savisaar?

Vahest on see hoopis miinus, kui mõni erakond jonnakalt mingisse ideoloogiasse takerdub. Lehm on tee peal ees, aga selle asemel, et minna kõrvalt, jäädakse ustavaks programmile („Meie kõnnime alati otse!”) ning asutakse lehmast üle ronima.

Mulle küll meeldib, kui poliitikasse tuleb uusi inimesi, kes tahavad lihtsalt tegeleda lahendamist vajavate probleemidega, aga mitte levitada oma „maailmavaadet”, tähendagu see sõna siis mida iganes. Kui inimesed, kes on oma võimekust mujal juba tõestanud, võtavad vaevaks appi tulla Eesti riigile, siis oleks rumal nina kirtsutada ja nende panusest loobuda.

Oleks väga vahva ja põnev, kui uute tulijate kõige optimistlikumad lootused täituksid. Artur Talvik soovis saada järgmises parlamendis 25 kohta, „Eesti 200” tahaks aga moodustada järgmist valitsust, mis tähendab, et nemad peaksid saama veelgi rohkem mandaate, vähemalt 26. See teeks kokku juba 51 saadikut, enamuse uuest parlamendist. Vanad olijad saaksid kamba peale ära jagada ülejäänud 50 kohta. Ma mõistan, et see on vaid helesinine unistus, aga väga rokkiv oleks küll, kui asi sedasi läheks. Tuletaks juba meelde Laari esimest valitsust, mille samuti moodustasid kogemusteta amatöörid, samal ajal kui (enamasti komparteis omandatud) kindlat maailmavaadet omanud vanad olijad pahuralt kõrvalt vaatasid.