Kui maailmas korraldataks hädaldamise maailmameistrivõistlusi, oleks esikoht raudselt meie oma. Seega, kui ootame tulevatelt valimistelt poliitikutelt lahendusi meie muredele, on aeg edasi minna – probleemid tuleb väga selgelt sõnastada ja läbi arutada. Lahendustele peabki eelnema probleemide püstitamine, et vältida varasemate valimiste fenomeni – idee on küll kõlav, aga mis probleemi see lahendab, on arusaamatu.

Eestis on muretsemine iidseks kombeks ja selles on meil mitu alamliiki. Võtsin mõned neist kokku nii, nagu need mulle silma-kõrva on jäänud. See loetelu ei ole kindlasti lõplik ja igaühe jaoks pole ka kõik siin kirjutatu murettekitav. Kuid olen veendunud, et kui allpool toodud muredest saab vähemalt pool lahendatud, muutub meie elu paremaks. Niisiis, mul on mure, et…

  • … kõlavate, ent lihtsakoeliste lubaduste väljakäimine ja tung neid iga hinna eest realiseerida on viinud lühiajalisuse ja pinnapealsuse diktatuurini meie poliitmaastikul.
  • … meil ei ole kohalikud ja Riigikogu valimised koondatud ühele ajale. Nii elame pidevate kampaaniate keskel, mis soosivad kogu aeg lubamist ega jäta aega vajalike pikaajaliste lahenduste planeerimiseks ja elluviimiseks.
  • … meie ministeeriumid ja ministrid vaidlevad, millistele lisataotlustele kulutada järgmise aasta eelarve juurdekasv, samal ajal kui kõik lisataotlused võivad olla märksa tähtsamad, kui see, mis juba istub vanade eelarvete nn baasis ja mille üle ei vaidle keegi.