Kaljulaidi idee on iseenesest hea. Presidendi kantseleisse, Stenbocki majja, superministeeriumi majja ja mujale jookseb küll kokku hulk igasugust informatsiooni, kuid tõeline arusaam sellest, kuidas elu väljaspool Tallinna veereb ning kuidas Eesti ja maailma asjad sealt mujalt paistavad, tekib siis, kui „mujal” mõnda aega ka viibida. Sellised nädalased „dessandid” kuluksid tegelikult ära paljudele riigi asjade otsustajatele, mitte üksnes presidendile ja tema kantselei ametnikele. Ja mitte ainult Narvasse. Miks mitte ka Põltsamaale, Põlvasse, Valgasse ja teistesse Eesti linnakestesse? Riigiametite Tallinnast välja kolimise aktsiooni ei ole väga suur edu saatnud, võib-olla oleks Tallinnast eemal töötamise nädalate juurutamine lahendus, mille vastu ametnikud ei hakka kaevikusõda pidama?

Kaljulaidi idee on iseenesest hea ja katsetamist väärt. Loodame, et tema „dessant” ei jää ühekordseks projektiks, vaid sellest sünnib ka mingi kestvam kasu.

Võib öelda, et Kaljulaidil on lausa kohus mitte piirduda nüüdse Narva-aktsiooniga, vaid edaspidigi seda rida edasi ajada. On ta ju oma ametiajal palju rääkinud töö iseloomu nihkumisest: asukoht olevat muutunud üsna tähtsusetuks, sest töö ei eelda inimestelt enam füüsilist kohapeal olemist. President, kes nõnda räägib, võiks oma sõnadele kaalu anda rohkemaga kui tänavuse kolme-nelja nädalaga Narvas.

Narva minemise peamine ajend on presidendil küll muu – näidata Eesti kogukonna ja ühiskonna kohalolekut Narvas ja selle linna väärtustamist. Seegi on vajalik. Selles aspektis saadab presidendi ettevõtmist edu siis, kui tema ja ta kaaskond suudavad hoiduda ülalt alla vaatavast misjonärlikust suhtumisest ja veenda narvalasi, et riigi praegune huvipuhang pole pelgalt loosunglik ja kiiresti mööduv. Teisalt aga tasub narvakatel hoiduda illusioonidest ja teadvustada, et president saab olla eelkõige innustaja ja mõne üksikküsimuse lahendamise käivitaja. Kohaliku elu edendamises on suurem roll kohalike inimeste endi initsiatiivil.