Seepärast on oluline, et praegusest probleemi märkamisest sünniksid pikaajalised, ka probleemi juurtega tegelevad lahendused, mitte enese näitamise areen poliitikutele ja kambajuhtidele. Justiitsministri, siseministri ja Tallinna linnapea eilsed külaskäigud Kanuti aeda liigitaks me teiseks. Pigem sama lugu on ka linnavalitsuse aktsiooniga, mis algas mõned tunnid enne ministrite külaskäiku – Kanuti aeda ja teistessegi Tallinna parkidesse saadeti (esialgu) kümneks päevaks turvamehed.

Seepärast on meie soovitus poliitilistele otsustajatele nii Toompeal, Stenbockis kui ka Vabaduse väljakul – pöörake avaliku korra ning noorte kasvatamise teemale tähelepanu pidevalt, mitte ainult siis, kui olukord kuskil täiesti käest ära läheb. Tundub, et viimaste aastate komme tervele noorele põlvkonnale lumehelbekese silt külge panna on paljusid otsustajaid uinutanud ja pannud ekslikult arvama, et internetipõlvkonna puhul on vanad mured – halvad kambad, füüsiline vägivald – iseenesest kahanev probleem. Elu näitab, et ei ole ikka küll ning nutiseadmed ja sotsiaalmeedia võivad neid kohati hoopis võimendada. Selleks, et kriminaalne kambakultuur pead ei tõstaks, tuleb anda noorsootöötajatele ja politseile piisavalt ressursse ja õigusi kampade laiali lõhkumiseks ja riskigruppi kuuluvate noorte paremale teele juhtimiseks.

Ent kampade pildile ilmumine paneb küsima sedagi, kas politsei teeb oma tööd praeguste ressursside piires tõhusalt. Kuidas said kambad nii suureks kasvada? Miks politsei neile varem tähelepanu ei pööranud? Miks lasti alaealistel avalikus kohas segamatult alkoholi tarbida? Põhja prefekt Kristian Jaani on Eesti Päevalehele öelnud, et politsei saab tegeleda vaid juba toimepandud süütegudega – see on tõsi, kuid kõrvalt vaadates paistab, et isegi nendega tegeleti viimase ajani suhteliselt loiult, andes kambaliidritele aega oma satelliitide hulka kasvatada. Meenutagem, et kõigest aasta tagasi kirjutasime sarnasest loost Keilas – noortekamp sai pikka aega karistamatult tegutseda, muutudes ajapikku järjest ülbemaks ja jõhkramaks. Esmatähtis on muidugi noorsootöötajate ennetustöö, aga kui on näha, et see eriti tulemusi ei anna, peaks politsei varem otsustavalt sekkuma.

Parandamist vajab ka noorsootöö – sellega tegelevad inimesed võivad küll olla tublid, aga süsteem tervikuna lonkab. Esiteks, noorsootöötajaid, kes probleemseid noori õigele teele juhataksid, on vähe. Teiseks, nende tegevust rahastatakse tihti projektipõhiselt, mis mõjub ettevõtmise järjepidevusele halvasti. Kolmandaks, info liigub erinevate noortega tegelevate ametiasutuste vahel halvasti. Ideaalis lasub vastutus lapse korralikuks inimeseks kasvatamise eest eelkõige ta vanematel, kuid vahel jääb neil oskustest, võimalustest või halvemal juhul tahtmisest puudu. Noorsootöö süsteem peab suutma seda lünka täita.