Sel nädalal ilmus Postimehes kokkuvõtlik artikkel, milles oli küsitud erinevate poliitikute ja haridusvaldkonna asjatundjate käest, kas ja kuidas saaksime üle minna täielikule eestikeelsele õppele. Kuigi loost jääb mulje, et enamus kõnelejatest toetab üleminekut kakskeelselt koolihariduselt ainult eestikeelsele õppele, siis väga erinevalt nähakse selle tegelikku teostamist.

Isamaa erakond ei saa kuidagi toetada poliitilise liikumise Eesti 200 ettepanekut panna eesti- ja venekeelsed lapsed ühte kooli, mis vastupidiselt soovitule hoopis suurendavad vene keele mõju ja levikut Eesti haridussüsteemis. Nii erakonna juhi kui nelja lapse isana ütlen veelgi konkreetsemalt: “Me ei ole nõus andma oma lapsi lõimumiseksperimentide katsejänesteks.” Paljud Ida-Virumaal elavad eestikeelsed pered saadavad praegu oma lapsed mujale Eestisse õppima, sest piirkonna kool on vormiliselt kakskeelne ühtne kool, kuid lapsevanemad kardavad, et ta muutub pigem venekeelseks õppeasutuseks.

Nähtavalt Eesti 200 ühtse kooli ideed toetavale Vilja Kiisleri artiklile oli lisatud Eesti ühiskonna integratsiooni uuringu andmed, mis näitasid 68% eestlastest ja 64% muu rahvuse esindajatest annab üldiselt “Hea” hinnangu segarühmadele ja klassidele. Ilmselt Kristina Kallaselt pärit uuring justkui kinnitavat, et ühiskond eelistavat ühtset kooli, kus eesti- ja venekeelsed lapsed õpivad koos. Meie seda ei usu, sest reaalsed lapsevanemad venekeelse mõjuga piirkondades räägivad risti-vastupidist juttu.

Oma seisukoha kinnituseks võime tuua hoopis värskema uuringu tulemused. Tänavu juulis viis Ühiskonnauuringute Instituut läbi avaliku arvamuse küsitluse, kus suisa kahes erinevas sõnastuses küsiti vastajate arvamust haridussüsteemi ülemineku kohta eestikeelsele haridusele. Ühe küsimuse puhul 80,4% ja teisel juhul 66,5% vastajatest toetas üleminekut ühtsele eestikeelsele haridusele.

Isamaa on veendunud, et venekeelsed lasteaiad ja koolid tuleb järk-järgult üle viia täielikule eestikeelsele õppele. Asjatundjatega peab läbi rääkima, kas selleks kulub 10 aastat või saaks ka kiiremini, kuid igal juhul peaksid üleminekuetapid olema fikseeritud kindlate tähtaegadena. Arusaadavalt tuleb riigil ja omavalitsustel selleks leida vajalikud lisaressursid, muidu ei toimu mingit sisulist muudatust.

Eesti on oodanud seda sammu veerand sajandit ja tänane ühiskonna toetus üleminekule täielikule eestikeelsele haridusele on valdav. Teeme siis selle ära!