Täna läheb kooli mu noorem tütar Yoko. Tragi tüdruk – teeb sporti, laulab laulukooris ja õppis lasteaias ära vene keele. Venekeelsesse lasteaiarühma sattus ta seepärast, et on kevadel sündinud ja eestikeelset lasteaiakohta ei jõudnudki ära oodata. Nii nagu minu tütar sai juhuse tahtel endale teise emakeele, võiks sarnasel viisil eesti keele ja kultuuride suhtlusvõrgustiku omandada kõik vene- või muukeelsetest peredest pärit eesti lapsed.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Hoopis tänavakultuurist, mille keskele Yoko satub.

Kirjanduses räägitakse tänavakultuurist kui linnade ja asulate kultuurist – keskkonnast, mis tekib erinevate subkultuuride olemasolust ja kooseksisteerimisest. Kitsas vaates käsitletakse selle all vaid kuritegevust ja gängide käitumist. Laiemas vaates lisanduvad konkureerivad kultuurilised mõjud, tänavakapital, massimeedia, kultuuritööstus ja sotsiaalmeedia. Mainitud tänavakapital omakorda tähendab teadmiste, kompetentside, oskuste ja objektide kogumit, mis loob tänavakultuurile väärtust – positiivset ja negatiivset.

Aga millest või kellest see sõltub? Näiteks liikluses sõltub see sinust, Porsche-mees, kes sa sõitsid möödunud neljapäeval mööda Merivälja teed ja jätsid 500-meetrisel lõigul neli korda suunatule näitamata.