31. augustil toimunud atentaat Ida-Ukrainas tegi lõpu nn. Donetski rahvavabariigi presidendi Aleksandr Zahartšenko kirevale karjäärile. Tema näol lahkus areenilt ka ainuke ja viimane sellest seltskonnast, kes kerkisid esile Venemaa poolt avalikult toetatud separatismi puhangus Ida-Ukrainas 2014.a. veebruaris-märtsis ja on suutnud püsida võimul tänaseni.

Loomulikult mäletavad kõik toonaseid telekaadreid näitamaks ei-tea-kust-ilmunud-rohelisi-mehikesi, kes – pärast Krimmi hõivamist - ilmusid Ida-Ukraina keskuste administratiivhoonete ette ja reeglina üksteisele kitse tehes ronisid sisse teise või kolmanda korruse akendest. Siis vatiti seestpoolt uksed ja järgnes uute, Kiievile mittealluvate võimumeeste avalik ametissepanek.

Krooniks neile sõjaliste vilumuste näitamisele said Donetski ja Luhanski rahvavabariigid. Tegelikult üritati ka laiemalt – kogu Musta mere rannikut hõlmava Novorossija loomist, ent ju peeti seda liialt suureks suutäieks üllatunud Euroopa jaoks. Ehkki Brüssel reageeris hämmastavalt aeglaselt, tekkis ühel hetkel siiski Ida-Ukraina konflikti poliitilise reguleerimise Normandia formaat Saksamaa kantslerist, Prantsuse, Venemaa ja Ukraina presidentidest ning sündisid ka nn. Minski lepingud.