Mõni aeg tagasi tõstatasin möödaminnes küsimuse, kas europarlamendi liige Yana Toom saab raha (honorari, päevarahasid, Moskvas elamise ning sõidukulude kinnimaksmist) selle eest, et osaleb Vene poliitpropagandašõudes. Toom reageeris oma Facebooki leheküljel: „Mis puudutab raha, on tegemist täieliku jamaga. Pole saanud kunagi kopikatki ja isegi, kui oleks pakutud, poleks võtnud. Ma üldse ei võta raha erinevatel põhjustel vastu."

Ainult et ühes oma hiljutises esinemises telekanalis Rossija kõneles Toom järgmist: „Ma tõin loomulikult oma arvenumbri kaasa". Toom justkui naljatles. Ent sageli esitataksegi naljadena seda, millest on ebamugav rääkida. Toom ei rääkinud sellest, miks ta tõi Vene telekanali administratsioonile enda arvenumbri. Toomi nendest vastukäivatest avaldustest on võimalik teha loogiline järeldu, et sularaha ta ei võta, aga arvele laseb kanda küll.

Objektiivsuse huvides on tarvilik märkida, et lisaks Toomile saavad ka teised venekeelsed parteiaktivistid võimalusi end kremlimeelses massimeedias väljendada.

Kummalised politoloogid