Mis seostub teil esimesena Peipsi kandi toiduga? Selle küsimuse esitas mullusel kala- ja veefestivalil Kasepää laadalistele Jõgevamaa koostöökoja kohaliku toidu spetsialist Ülle Jukk. Pika puuga pani teistele ära kala, edasi tulid kurk ja sibul. Kõik ülejäänu jäi kaugele maha, selgus vastustest.

Usun, et kui Jukk mõne aasta pärast sedasama küsib, on pilt muutunud. Teen ka omalt poolt katse seda müüti murda. Pikalt mõtlemata võib juba praegu lisada Peipsi toidu aarete sekka näiteks Ivani tee, keedusuhkru ja uuemast ajast Alutaguse käsitöö-hallitusjuustud. Eelmainitud küsitluses mainiti veel keedusuhkrut, teekultuuri ja vanausuliste präänikuid.

Jäämäe on liikuma pannud suur töö ja koostöö, mis levib mööda Peipsi järve äärt ja ületab maakonnapiire.

Palju asju loksutas paika eelmise aasta maist tänavu aprillini korraldatud Peipsimaa maitsete aasta. See tõi kohalikud ettevõtjad n-ö kapist välja, pani ühist eesmärki täitma, õpetas ennast reklaamima, kohalikku toitu pakkuma, tooteid arendama ja turistihordidega hakkama saama. Hea näide on Alutaguse juust: koduköögis toimetajatest on saanud meiereipidajad, kelle kaupa müüakse juba Tallinnas.

Maitsete aasta lõi Peipsimaast terviku Vasknarvast Värskani. Tõsi, söögikohti eriti juurde ei tulnud, pigem hakati pakkuma lisavõimalusi nagu degusteerimised ja õpitoad. Tehakse seda, mida osatakse, mida on tehtud ja ostetud. Eksperimenteeritakse pigem toidutoodetega, mitte söögikohtade menüüdega.