Kasvult on Tarand küll suur, aga selles küsimuses, kas ta on endiselt ka võimas häältemagnet, lähevad inimeste arvamused lahku. Osa arvates on 2009. aasta europarlamendi valimistel üle 100 000 hääle kogunud ja üksikkandidaadina valituks osutunud poliitiku „parim enne” möödas. Võib-olla tõesti, sest viis aastat hiljem, 2014. aastal ei saanud Tarand enam pooltki nii palju hääli, aga sellestki piisas, et Brüsseli-pilet teist korda saada. Kas Tarandi otsus kandideerida kõigepealt sotside satsis riigikogusse ja siis europarlamenti, mitte veel kord üksikkandidaadina europarlamenti, tulenes arusaamast, et kolmandat korda see vägitegu tal enam tõenäoliselt ei õnnestu?

Nii närune Tarandi ja sotside seis muidugi ei ole, et nad riigikogust välja jäävad. Põhiküsimus on see, kas Tarand ja Kaljurand suudavad SDE kolmele eest rebinud erakonnale – Keskerakonnale, Reformierakonnale ja EKRE-le – populaarsuselt järele vedada, et parlamendis mingitki kaalu saada. Sellele küsimusele on vastus pigem eitav, aga mine tea, sest valimisteni on veel tükk aega.

Suuremat kasu kui riigikogu valimistel võib sotsidel Tarandi ja Kaljuranna värbamisest tõusta europarlamendi valimistel tuleva aasta mais.

Kindlama võidu sai SDE Tarandi värbamise kaudu sellest, et nende veelgi raskemas seisus konkurentidel – Vabaerakonnal ja Artur Talviku kavandataval Elurikkuse erakonnal – ei ole nüüd enam võimalust Tarandi-nimelisele õlekõrrele, mis annaks neile õhkõrna lootuse uude riigikogusse ronida. Kui väikeparteid 5% künnist ei ületa, saavad Toompeal veidi rohkem kohti erakonnad, kes künnise ületavad.

Suuremat kasu kui riigikogu valimistel võib sotsidel Tarandi ja Kaljuranna enda kampa saamisest tõusta tuleva aasta mais toimuvatel europarlamendi valimistel. Ilma Tarandi ja Kaljurannata oleks oma esindaja Brüsselisse saamine raskem. Iseasi, kuidas see erakonna sisekliimale mõjub, kui inimesi, kelle hing ihkab rohkem Brüsselisse kui Toompeale, on rohkem kui tõenäoliselt saadavaid kohti.