Kas te kujutaksite ette, et käik arsti juurde või poodi võtab teil aega terve päeva? Hakkate hommikul minema, olete terve päeva teel ja õhtuks jõuate koju tagasi. Just selline saatus on neil, kel puudub isiklik auto. Mida kaugemal Tallinna kesklinnast, seda tugevamalt see probleem inimesi puudutab.

Hea küll, riigi juhtimisega seotud inimesi kõnetab ilmselt paremini näide Eesti katkendlikust ja ebamugavast lennuühendusest mõned aastad tagasi, kui Tallinnast Londonisse, Berliini või Pariisi pääsemiseks pidi mitu korda ümber istuma. Ühendused on hädavajalikud, sest muidu kukub Eesti Euroopa äärelt maha, inimesed ja (nendega koos ka majandust ning riigikassat toitvad) töökohad kolivad Eestist lihtsalt minema.

Tuleme nüüd kohalikule tasandile tagasi. Mis saab siis, kui mõni tükk Eesti äärealast lihtsalt küljest ära kukub? Inimesed kolivad elama Tallinnasse, sest siin saavad lapsed ise kooli/trenni minna ja õhtuti on mugav poes käia. Tallinna kesklinnas on Taxify vaid viie minuti ja nupuvajutuse kaugusel ning oled mõistliku hinnaga arsti juures või teatris. Liikumisega pole probleemi. Jah, siin on ummikud, aga see on hoopis üks teine lugu.

Mu sõbrad Taavi ja Kaisa otsustasid oma neljalapselise perega minna elama esivanemate tallu Harjumaa kaguossa Kõrvemaale. Taavi töö ei nõua kontoris kohapeal olemist, tema töö on paljuski seal, kus on tema arvuti. Üle nädala või kord kuus käib ta oma tööandja kontoris Berliinis.

Taavi kõige suurem probleem on pere liikumisvajaduste rahuldamine. Lapsed kooli ja huvikooli, ise poodi, külla, teatrisse. See on logistikaülesanne, kus kuueliikmelise pere vajadusi peab täitma vähemalt kahe roolikeeraja ja kolme autoga. Kui Taavi leidis naaberkülast lapsehoidja, sai probleemiks hoidja toomine ja viimine. Hoolimata sellest, et nad on maksumaksjad, ei ole ükski teenus neile siiski kättesaadav ja ainus võimalus on olla ise „taksojuht”.