Meie ühiskonnas ei imesta enam keegi vahetult enne valimisi rahvuslike küsimuste kuritarvitamise üle. Küll aga ei tundu me piisavalt mõistvat, et poliitilise ägeduse taustal tehtud käremeelsed või ühiskonda lõhestavad sõnumid jätavad inimeste hinge negatiivse laine pikalt ka pärast seda kui valimiskampaania on läbi ning koos tuleb arendada meie kodumaad edasi.

Möödunud nädalal teatas ühe parlamendierakonna juht, et eesti- ja venekeelseid lapsi ei tohi panna ühte kooli, kuna see oleks lõimumiseksperiment eesti emakeelega laste arvelt. Noor tegelane teisest Riigikogus esindatud poliitilisest jõust tuli hiljuti välja etnilise profileerimise ettepanekuga riigiteenistujate seas, mis sisult kõlab puhastustöö üleskutsena näo, nime ja emakeele järgi. Hiljem nimetas selle jõu esimees võõrpäritolu kodanikke Kremli loodud vähkkasvajaks. Neljapäeval aga kinnitas EV100 raamatusarja kuuluva raamatu "Eesti rahvastiku 100 aastat" autor, et näeb kohaliku vene kogukonna kasvus suurt ohtu. Võib vaid loota, et keegi ei taha valimiste eel tõsta veelgi pinget ning kutsuda üles pogrommile.

Kõik algab loosungitest

Siinkohal oleks kohane meelde tuletada, et kõik ajaloolised tragöödiad on alanud loosungitest. Meil võib olla erinev ajalooline mälu. Me võime eksisteerida erinevates infoväljades ning meie lapsed käivad tõesti erinevates koolides, kuid nad kõnnivad kindlasti mööda samu tänavaid. Meeldib see meile või mitte, aga oleme siin koos, teineteise kõrval ehitamas paremat tulevikku meie riigile ja kõikidele inimestele, kes peavad Eestit oma kodumaaks ja me riiki hoiavad.

Olukorras, kui üks sotsiaalne grupp tunneb ennast justkui teisest klassist inimestena, kelle suunas heidetakse kahtlustavaid pilke ja lauseid, ei saa kogu ühiskonnas tekkida tõelist heaolu. Kui keegi tahab tikuga üht maja seina põlema panna, läheb paratamatult tuleroaks kogu maja. Praegu on aeg meil kõigil, ja mitte ainult poliitikutel mõelda sellele, kuidas seista vastu ideedele, mis ei vii edasi, vaid aastakümneid tagasi.